Teadlikult lapse ootel.

Aasta alguses unistasin sellest, et saaksin oma esimese raseduse ajal kodune olla – olla teadlikult kohal, protsessi tunnetada ning nautida, lapsele ja iseendale keskenduda ning lapse ilmale tulekuks ette valmistuda.

Tegelikult on nii, et lapsed on minu jaoks alati miskit kauget ja võõrast olnud. Olen lapsesaamise ees isegi natuke hirmu tundnud. Kui paljud lausa unistavad laste saamisest ja sageli ka juba üsna varases eas, siis minul sellist tungi või soovi ei ole kunagi olnud. Vahepeal isegi kahtlesin, kas ma üldse lapsi soovin või on see pigem mingi ühiskonnanorm ning eeldus, et kõik (sealhulgas ka mina) peaksid lapsi saama.

Lisaks veel vanemate surve ja bioloogiline kell.

See teema tekitas minus aeg-ajalt sisemisi pingeid. Ühest küljest tunnetasin seda justkui mingi ootusena minule. Teiselt poolt muretsesin ka ise – aga mis siis kui ma ei saagi kunagi lapsi?

Praegu seda kõike kirjutades mõistan, kui moonutatuna ma seda olukorda olen tajunud. Justkui oleksin seisnud suure kõverpeegli ees uskudes, et avanev vaatepilt ongi reaalsus …

Poolteist aastat tagasi, detsembrikuus, ostsin endale Merit Raju raamatu “Kõhule Pai” ning umbes samal ajal ühes meditatsioonis tuli mulle teadmine, et minu esimesene laps sünnib 25. novembril. Loomulikult hakkasin kohe arvutama, et millal siis peaks rasedaks jääma, milline oleks emapalk, kaua ma veel tööl peaksin käima jne. Tegelikult aga tekitas selline kalkuleerimine minus taaskord pingeid. Kuklas ikka tiksumas mõte – aga äkki ma ei saagi lapsi?

Samal ajal jäid kaks minu head sõbrannat rasedaks – üks oma esimese ja teine oma teise lapsega. Mul oli ülimalt hea meel nende üle aga paratamatult tekkis tunne, et olen justkui rongist maha jäänud, sest praktiliselt kõikidel minu tutvusringkonnas on juba lapsed. Aga mitte minul.

Mina muudkui otsisin ennast ja ajasin taga eneseteostust, minu tööst oli märkamatult saamas minu elu. Samas käisin terapeudi juures, kuna ei osanud oma pingetega enam ise toime tulla. Ühel kohtumisel küsis terapeut mu käest, et mida ma päriselt soovin, mida mu hing ihkab … ja ma hakkasin lahinal nutma.

Nuuksusin läbi pisarate, et soovin emaks saada … ma ei soovinud mitte miskit muud.

See oli minu jaoks murdepunkt – lõpuks ometi kuulsin ma oma hingesosinat, mida nii pikalt olin eiranud ja mingil põhjusel kuskile alateadvuse kihtidesse surunud, fookuses pidevalt miski muu.

Kuigi ega koheselt midagi ei muutunud, olin endiselt oma tööasjadega ummikus ja mõtted üldjuhul ikka sellel, kuidas oma TO DO list lõpuks ära teha. See oli pea kaheksa kuud tagasi.

Tänaseks olen kodus ja tunnetan oma teed – seda, mis mind ees ootab ja seda, mida luua soovin.

Veebruaris käisin Ilona Karula vastuvõtul ning põgusalt rääkisime ka lastest. Minu jaoks oli huvitav teada saada, et igal hingel on mingi kindel ajavahemik, mil ta kehastuda saab ja vahel on neid hingesid mitmeid, kes ema aurasse tulevad. Samuti, et hinged valivad oma sünniaega väga-väga täpselt ning teinekord on tulevasel emal vaja energeetisilselt end ette valmistada, et laps saaks ema kehaga üldse lõimuda. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida see tähendab AGA see kõnetas mind.

Tundsin, et pean veel küpsema, kasvama … teadlikult … keskenduma oma füüsilisele kehale, vaimsele tervisele, suhetele oma lähedastega, oma sisetunde kuulamisele ja järgimisele, üldisele elukorraldusele, loomisele ning enesearmastusele ja -väärtustamisele. Ja kui paar nädalat tagasi saatis üks hea sõbranna mulle lingi La Tene artiklile “Viljakus ja lapseootele jäämine – spirituaalne vaatenurk”, loksusid asjad minu jaoks veelgi enam paika.

Rahunesin. Lasin lahti ootusest ja otsustasin usaldada protsessi.

See tunnetus mererannal, et mu hinges ja südameruumis on rahu, harmoonia, armastus, pere loomine ja elurõõm tundub praegu nii õige. Sest nii ongi! Olen südamest tänulik selle võimaluse eest olla teadlikult lapse ootel, valmistumas teda siia ilma vastu võtma. Armastuse ja tänutundega.

Siis kui on õige aeg.

P.S. olen oma lapse energiat tunnetanud, vaatamata sellele ta ei ole veel eostatud. See oli imeline kogemus ja minu süda paisub ootusest!

2 thoughts on “Teadlikult lapse ootel.

  1. Pingback-viide: Me saame lapse! | HELGUS

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.