Aasta alguses kirjutasin postituse Raseduse planeerimine ja kuigi lubasin veel mitmeid teemakohaseid postitusi teha, jäi asi soiku, sest juba järgmisel kuul näitas rasedustest kahte triipu ning mõtted liikusid automaatselt rasestumise juurest raseduse ja lapsesaamise juurde.

 Meie üllatus ja rõõm oli tõesti väga suur – me saame lapse!

Eelmise aasta kevadel kirjutasin postituse Teadlikult lapse ootel ning oma soovist olla oma esimese raseduse ajal kodune. Tahtsin olla teadlikult kohal, raseduse protsessi terviklikult tunnetada ja nautida, keskenduda nii kõhubeebile kui iseendale ning valmistuda ette lapse ilmaletulekuks.

Ja ma olen nii-nii tänulik, et mu soov on täitunud ning mul on see võimalus – olla kodune ja keskenduda täielikult oma sisemaailmale, lapseootusele ning valmistuda ette lapsevanemaks saamisele. See aeg on olnud minu jaoks omamoodi püha, ma ei ole soovinud seda täita inimeste, ürituste ja tegemistega … pigem tunnen vajadust ruumi ja vabaduse järgi, olen tahtnud olla üksi, oma partneriga ja pereringis, teha lihtsaid koduseid toimetusi, lugeda, puhata, mediteerida, veeta aega looduses, oma sisemaailmas.

Olen justkui mingis mõnusalt pehmes mullis ja tundub, et niipea ma sealt välja ei tule.

Ma valmistun ette selleks suureks elumuutuseks, mida lapse sünd ning vanemaks saamine on. Ma teen seda vaikselt ja tasapisi, kiirustamata, nii nagu oskan. Minu jaoks on oluline, et beebi tunneb end juba emaüsas armastatud ja oodatuna ning sünd siia ilma on ilus, pehme ja mõnus kogemus nii lapsele kui minule. Samuti kujustan ma endale ette õndsat, hoitud ning harmoonilist neljandat trimestrit, kus saame turvalises armastuseruumis võtta aja maha, tutvuda beebiga, kohaneda oma pere uue koosseisu ja dünaamikaga ning harjuda meie jaoks täiesti uudse vanemarolliga.

Vaime valmisoleks ja õige häälestus on minu jaoks väga olulised, samuti postiivne suhtumine ja teadlikkus.

Ma olen lugenud mitmeid rasedaraamatuid, käinud perekoolis ja nüüd keskendun pigem lastekasvatusraamatutele. Minu jaoks on oluline leida need tõekspidamised, mis minuga resoneeruvad, et ma saaksin juba eos läheneda vanemaks olemisele teadlikumalt – panna rohkem tähele (ning võimalusel muuta) mingeid enda tüüpkäitumisi teatud situatsioonides, valida lapse jaoks sobivaimad lahendused tema arenguetappe arvestades ning õppida, mida tähendab olla austav, armastav ja toetav lapsevanem.

Jah, seda kõike peab õppima, sest meie vanemad kasvatasid meid omal ajal hoopis teisiti ja meie rakumälus ning alateadvuses on veel palju tolleaegseid programme. Aga õnneks on meil võimalus valida – teha asju teisiti, paremini ja teadlikumalt.

Teadlikud naised annavad võimaluse veelgi teadlikumatel lastel sündida.

Kui ma mõtlen enda veel sündimata lapse peale, siis vaimusilmas näen ma suure südamega, avatud ja siirast last, enesekindlat ja iseseisvat, uudishimulikku, mängulist ja rõõmsameelset, heas mõttes krutskeid täis ja vallatut. Säravat, helge olemuse ja tugeva iseloomuga, sihikindlat ja väga teadlikku. Last, kes toob siia ilma palju valgust, hoolimist ja armastust <3

Ma tegelikult juba väga ootan kohtumist beebiga ning meie pere täienemist!

Kolmas trimester on kohe-kohe algamas ning kolm kuud on veel jäänud seda mõnusat olemist, kosumist ja kooskasvamist. Ma olen väga-väga tänulik ja väga-väga õnnelik. Minu meelest on ka ajastus lihtsalt ideaalne!

P.S. ootuse teeb eriliseks veel see, et ka mu armas õde saab varsti lapse ning selline ühine kulgemine sellel erilisel teekonnal on olnud suureks õnnistuseks!

P.P.S. Järgnevates postitustes jagan kindlasti oma muljeid ja kogemusi rasedusest, perekoolist, loetud raamatutest ja kõigest muust, mis mul antud teemaga seostub.

Vaata ka:

• Rasedusest – minu esimene trimester
• Rasedusest – minu teine trimester