Täna on jälle reede ja ma sooviksin jagada ühte traditsiooni, mis on meie peres väga armsaks saanud ja selleks on … pitsa reeded!
Reede on meil pitsa päev!

Täna on jälle reede ja ma sooviksin jagada ühte traditsiooni, mis on meie peres väga armsaks saanud ja selleks on … pitsa reeded!
Pisipiiga on alles kahene ja koos temaga hakkavad kujunema ka meie jõulutraditsioonid. Jõuluootus ja jõulud on igas peres erinevad.
Üks mõnus jõulukeeks, mis passib hästi pühade ajal näiteks kohvi kõrvale serveerida. Algses variandis oli tegu pohlakeeksiga, täpsemalt siis Angeelika Kangi “Jõulumaitselise pohlakeeksiga,” mille retsepti leiad SIIT.
Mõned kuud tagasi õnnestus mul ühel hästi toredal ja asjalikul koolitusel osaleda. Teemaks oli “Montessori laps ja tema pere” ja kuigi ma ise kahtlesin üsna pikalt, kas antud koolitusel osaleda või mitte, siis tagantjärgi on mul väga hea meel, et ma seda siiski tegin.
Kaks aastat tagasi sündis meie perre pisike Mia ja meist said vanemad. Ja kuigi varasemalt ei ole ma väga kajastanud mingeid areguetappe vms. siis nüüd tundsin küll, et tahaksin mõned enda jaoks olulisemad asjad kirja panna. Pisipiiga on ikkagi kaheaastane laps juba!
Meie pere on viimase nädala jooksul söönud iga päev mõnda baklažaanirooga, mille retsepti olen saanud retseptiraamatust “Baklažaanitoidud”.
Paar nädalat tagasi sai Mia aasta ja üheksakuuseks! Temast on nii äge väike preili sirgumas ja viimase aja kõige suurem muutus minu jaoks on see, et meie lapsest on saamas üks korralik jutupaunik! See on kuidagi (ikka veel) nii harjumatu aga samas nii-nii vinge!
Vaatasin hiljuti Eesti Montessori Ühingu veebiloengut “Mis on Montessori,” ja kuigi olen ka ise Montessori meetodi kohta eelnevalt veidi uurinud ja lugenud (ning püüdnud teatud põhimõtteid kodus rakendada), siis kasulikku infot sain ma sealt siiski. Eelkõige aitas see veebiloeng mul erinevatest allikatest kogutud infot ühtsemaks tervikuks siduda. Jagan mõningaid märkmeid ning mõtteid, mis mind hetkel kõige enam kõnetasid.
Käisin märtsi alguses Rahva Raamatus üht kingitust ostmas ja kuna ma juba olin raamatupoes, siis vaatasin ringi ka Miale sobivaid lasteraamatuid otsides. Üheks väärt leiuks osutus lasteraamat “Seiklused looduses”.
Lugu sellest, kuidas meie laps mähkmevabaks sai. Mia saab järgmisel kuul pooleteise aastaseks aga juba täna on ta täiesti mähkmevaba ja seda ilma igasuguse potitreeninguta. Ütleme nii, et sõna “potitreening” ei imponeeri mulle kohe kuidagi, sest kõlab (vähemalt minu arvates) lapse suhtes veidi üleolevalt ning on terminina pigem eksitav. Tegu on ju siiski lapsele potil käimise võimaldamisega!