Minu sisemine vägi

Sain mõni aeg tagasi kokku paari oma sõbrannaga ja nii nagu tavaliselt saime kokku kohvikus, et lobiseda, muljetada ning mõnusalt koos aega veeta. Koju jalutades nurrusin mõnust – terve õhtu oli ilus ilm olnud, pehme ja soe tuul hellitanud nahka ning päike soojendanud mõnusasti. Oeh, kui hea oli olla – lihtsalt olla!

Järgmise päeva hommikul teel tööle aga tabasin end mõttelt, kui tühjad ja pinnapealsed võivad need kohtumised mõnikord olla.

Seda oli raske endale tunnistada ja veel raskem on neid sõnu praegu siin kirja panna.

Kuna üldjuhul piirduvad sellised kohtumised üsna pinnapealsete vestlustega sellest, kuidas kellelgi vahepeal läinud on – tööl, kodus, puhke hetkel, siis praeguseks tunnen, kuidas mind sellised kohtumised väsitavad. Tegelikult väsitab mind see kaitsemüür, mis inimestel tihtilugu ümber on. Nii paganama raske on suhelda seinaga, kui sa tead, et tegelikult on selle taga üks ütlemata tore inimene kogu oma eheduses – oma mõtete, tunnete, plaanide, ideede, hirmude, unistuste ja soovidega.

Sõprus on nagu iga teinegi suhe.

Suhe, mis vajab avatust, ehedust, koos loomist ning koos tegemist ja kogemist – turvalises ja toetavas õhkkonnas. Seega, kui sain kutse minna osalema naiste suvelaagrisse, ei pidanud ma mõtlemise aega võtma.

Vastus oli koheselt JAH!

Ma ei teadnud, mis teemaline see laager on või kus see toimub, teadsin vaid, et olen minemas. Ja kuna mul polnud osalemiseks mingit konkreetset põhjust, küsimust, probleemi, eesmärki või taotlust, läkisn laagrisse avatud meele ja hingega vastu võtma kõike, mis tuleb ja just sellisel kujul nagu see tuleb. Seepärast olin ka ütlemata tänulik, kui avaõhtu tutvumisringis võisin olla täiesti mina ise ning mitte midagi öelda ja teada, et ka see on OK.

Mind võeti vastu ning aktsepteeriti just sellisena nagu ma olin.

See mõnus tunne saatis mind ka viie elemendi tantsus – tantsurännakus, kus sain end vabalt väljendada läbi kehalise liikumise, tunnetada erinevate elementide energiaid ning nende mõju iseendale. Minu lemmikuks osutus maa elemendi tantsuosa, mis äratas minus naiseliku energia läbi voolava muusika ning voolavate liigutuste. Ma ei ole vist kunagi end nii tervikliku ja naiselikuna varem tundnud. Väga võimas oli minu jaoks ka eetri element, mis tekitas ühenduse vaikuse ja ruumiga ning lõpuks oligi minus lihtsalt üks suur rahu ning piiritu ühtsuse tunne. Energiate liikumine minu kehas oli vist päris korralik, sest tänuringis tundsin endas mingit vabanemist või isegi äratundmist ja saateks olid muidugi pisarad, mis vaikselt mööda põski gravitatsiooni jõul maa poole liikusid.

Õhtust oli sujuvalt juba öö saanud ning piiritus taevalaotuses oli miljoneid tähti, nii suuremaid kui väiksemaid. Võtsime oma laagrikaaslasega joogamatid ning viskasime end suurel muruplatsil pikali. Rohi oli juba kastemärg ning ritsikad siristasid valjult igal pool meie ümber, karge õhk kattis meie näod ning mingi hetk hakkasid isegi sõrmed külmetama. Aga see oli nii vahva! Midagi, mida me mõlemad esimest korda tegime – vaatlesime tähistaevast ning soovisime soove iga kord kui langevat tähte nägime. See kogemus oli kuidagi nii ehe ja eriline ning kui soovid hakkasid juba otsa saama, läksime puhkama oma telki, mis oli püsti pandud imeilusasse õunapuuaeda.

Uni ei tulnud veel tükk aega, sest meel oli ärgas ning energiat palju!

Hommikul äratas meid telki soojendav hommikupäike ning eelseisva päeva juhatas sisse hommikujooga – tegime päikesetervitust, mis oli mõnusa kehalise pingutuse ning rütmiga ja mis kosutas nii keha kui vaimu.

Hommikusöögile järgnes väike loeng ning pea kolm tundi vaikuses ning vaikides. Minule ei olnud see midagi uut, sest olen harjunud kuulama oma vajadusi ning olema üksi ja vaikuses, kui vaja. Need üksiolemise hetked kosutavad.

Vaikusest sünnivad vastused.

Ja nii ka seekord. Oli taipamisi, enda avastamist, mediteerimist, vabastamist ning tervenemist. Ja kõik see oligi hea, just nii nagu see oli. Sain kinnitust ning tundsin taaskord, et kõik vastused on meis endis olemas ja kui me kuulame enda keha, oma sisemist häält ja juhatust, siis ongi kõik just nii nagu olema peab.

Päeva järgmises osas saime teada oma väe, kuu faaside ning nelja elemendi seostest oma elus. Mõistsin, kui oluline on elada koos looduserütmidega ja kui katki võib meid teha pidevas ebakõlas elamine (vaata ka seda blogipostitust).

Päeva lõpus istusin veel küünlavalgel ja mõtisklesin endamisi, et see on olnud selline mõnus ja tore aeg iseendale, aga et veel ei olnud tekkinud seda tunnetust, et miks see laager mulle ikkagi vajalik oli. Juhuseid ju ei ole olemas!

Laagri viimasel päeval tuli meile külla Lea Dali Lion ning ma tegelikult väga ootasin seda kohtumist. Ta alustas sõnadeta lauluga, rääkis mitmeid huvitavaid lugusid elust enesest ning lõpetas ka lauluga ning kogu see aeg ma istusin hämmingus oma joogamatil, seal muruplatsil ja lihtsalt ahmisin endasse kõike seda, mida ma nägin. Ma mäletan, et imestasin veel kui vaba, ehe ja päris ta on. Need laulud ja sõnad sündisid sügavalt südamest ja tema olemusest. See oli nii võimas. Ma istusin seal ja lihtsalt nutsin. Südamest. Teadmata miks.

Minus olid ilmselgelt mingid protsessid käima läinud ja kuigi oli juba aeg lõpuringiks, tundsin, kuidas tahaks päeva või paar veel selles tundes olla ja lihtsalt tunnetada. Aru saada, mis see on. Aga ei, aeg oli öelda oma tänusõnad ning naasta reaalsusesse. Õnneks ootas ees veel 2,5 tunnine sõit Tallinnasse, mis osutus selliseks mõnusaks üleminuku ning kohanemise ajaks.

Teadsin väga kindlalt, mida ma lõpuringis ütlen.

„Olen tänulik selle koosloomise eest mõnusas ja toetavs naisenergias!“ Ja kuigi ma teadsin, mida ma öelda tahtsin, kui see ütlemise aeg lõpuks kätte jõudis, ei suutnud ma seda lauset lihtsalt välja öelda. Tundsin, kuidas kõrvus hakkas kohisema ning emotsioonid lõid lainetena pea kohal kokku, saateks vaid nuuksed ja pisarad. Mida rohkem püüdsin end tagasi hoida, seda raskem oli. Lõpuks kui sain siiski kuidagimoodi oma mõtte öeldud, kadus ka see raskus ning asendus rahu ja tänulikkusega. Just sellesama tänulikkusega, mida mul viimased kaks päeva nii raske oli tunda ja tunnetada. Kallistasime kõigiga hüvastijätuks ning kõik need naised, kes esimesel päeval olid nii võõrad, tundusid kõik kuidagi armsad ja omad vaatamata sellele, et enamusega neist ei olnud ma nende kahe päeva jooksul isegi rääkinud.

Mõni päev hiljem taipasin, mis mind sinna laagrisse kutsus ja meelitas ning miks ma sinna oma sisetunnet kuulates ka läksin.

Mul oli vaja tunda ja tunnetada seda võimast toetavat naisenergiat kogu selle eheduses, väekuses ning võimsuses ja mõista, et kogu see vägi on ka minus olemas. On vaja lihtsalt maha visata oma kaitsekilbid ning astuda julgelt edasi oma teel – avatud ja haavatavana, kuid samas väeka ja võimsana.

Lõpetuseks lisan siia ka ühe küsimuse, mis mulle hinge jäi – mida armastus teeks?

Lusika Turismitalu

Tänusõnad:

Merikesele ja Kristelile Parem Elu koolitustest, minu sisemine vägi – suvelaagri korraldamise eest, www.paremelu.ee

Sirjele, et ta on loonud sellise imeliselt ilusa ja hea energiaga koha nagu seda on Lusika Turismitalu Viljandimaal, www.lusikatalu.pri.ee

Triinule Triinu Toidumaailmast, kes koostas meile toetava ning maitsva lihavaba menüü ning pakkus meile kõike head ja paremat selle laagri jooksul, www.triinutoidumaailm.ee

Minu toredale kaasteelisele Agnesele, kes mind sellele teekonnale kutsus, www.mandlijahu.eu

Ning suurimad tänud on mulle endale, et ma valisin kuulata oma sisetunnet ning võtta vastu kõike seda, mis oli.

 

3 thoughts on “Minu sisemine vägi

  1. Nii armsasti oled selle kogemuse kirja pannud. Mõnus on lugeda ja ka ise laagrit, selles tekkinud tundeid ja mõtteid meenutada. Aitäh, et tulid ja nii vahva kaasteeline oled. 🙂

  2. Aitäh ,Svetlana!Küsid,mida teeks armastus-armastus ei teeks midagi,ta lihtsalt oleks,nagu olime meile seal laagris need imeilusad päevad ühises jõus ja väes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.