Kohvitass terrassil

Üle pika aja käisin taas maal ja seekord tajusin eriti teravalt, kui kosutavalt mulle seal viibimine mõjub.

Maale jõudes tundsin otsekoheselt rahu – kogu stress, pinge ja muremõtted, mis olid linnast kaasa tulnud olid justkui minema pühitud. See rahutunne oli pehme ja mõnus ning mässis mind enda sisse nagu õhuline udusuletekk.

Ja kuigi esimesel öösel tikkusid mõnel korral ka töömõtted ligi, püüdsin neist mitte välja teha ning keskenduda kohalolule ning mind ümbritsevale, oma hingamisele. Ärkasin hommikul kell kaks (nii korraks) ja nägin, kuidas taevapiirile ilmus poolik kuu … nii punane ja kaunis! Vaatsin teda imetlusega ning uinusin siis taas. Varahommikul aga äratasid mind esimesed päikesekiired. Tegelikult oli näha vaid punetavat kuma läbi kevadiselt raagus metsatuka. See oli ilus. Päikesetõus. Jäin veel natukeseks magama ning virgusin linnulaulu saatel alles siis kui keha oli puhanud ja uni otsa saanud.

Oma hommikukohvi jõin terrassil loodust nautides ja toimekaid sipelgaid jälgides. Rahulikult, kiirustamata. Ma lihtsalt olin. Hingasin ja tunnetasin – iseennast ja loodust. Loodus on minu jaoks alati olnud midagi IME-list ning mingil määral isegi aukartust äratavat – eriti just see „mehhanism,“  kuidas kõik on loodud toimima – loomulikult.

Tegelikult möödus terve laupäev kiirustamata ja midagi „olulist“ tegemata. Kõike, mida tegin, tegin oma rõõmuks ja mõnuks. Mõnusalt pehme ja soe ilm, päikesepaiste, loodusehääled ja -lõhnad. Selle imelise päeva krooniks sai sügavmust ja selge taevas, mis oli suuri ja eredaid tähti tihedalt täis tipitud. See oli nii võimas ja maagiline, et oleksin võinud terve öö selle tähistaeva lummuses veeta. Kõike seda imetledes valdas mind ka tohutu tänutunne nii selle ilu eest kui ka meeldetuletuse eest, kui võimas on universum/loodus ja kui võimsad meie selle osana. Uni oli tol ööl eriti magus ja rahulik.

Järgmise päeva hommikupooliku veetsin taas terrassil looduse rüppes mõeldes elule ning minu jaoks olulisele – mõistsin kui tähtis on minu jaoks harmoonia – ühendus loodusega, looduses viibimine, sellega ühes rütmis hingamine. Ja kui ma pühapäeval lõpuks linna jõudsin, tundsin kuidas pidev liiklusmüra, rahvamassid, suured välireklaamid, ostukeskused ning ilmetud kivimajad mind väsitavad. Nii tohutult väsitavad. Ja meie korter-kodud on justkui puurid, mis meid teineteisest eraldavad ning kus me üksildust vältides meelelahutust arvuti- või teleriekraani vahendusel otsime.

Esmaspäeval jälle tööle ning linnaelu rütm käivitub automaatselt –  toimetulekumehhanism hakkab tööle, sest harmoonia loodusega ning elu loomulikkus kaob. Kuidagi peab ju selles tehiskeskkonnas toime tulema. Aga see ebakõla ja disharmoonia annavad endast pidevalt märku – kas siis rahulolematusena, väsimusena, stressina või isegi haigusena.

See teadmine on valus, aga annab võimaluse mõista iseennast paremini ja teha teadlikumaid valikuid, mis toetavad harmoonilisemat ning loomulikumat elu, nüüd ja tulevikus.

One thought on “Kohvitass terrassil

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.