Teine trimester oli kui õnnistus peale esimesi rasedusnädalaid. Iiveldus vaibus, energiat oli rohkem ning selline raske olemine muutus palju-palju kergemaks, helgemaks ning rõõmsamaks.

Mai lõpus-juuni alguses käisime Inglismaal ja see kümnepäevane reis oli nii-nii kosutav peale kõiki neid esimese trimestri läbielamisi. Justkui palsam hingele! Hästi-super-tore oli ka see, et saime õega kokku ja veetsime koos ühe toreda päeva. Järgmine kord näeme alles hilissügisel, kui mõlemad beebid on ilmavalgust näinud.

Beebi liigutab!

Kõige ägedam osa teisest trimestrist oli see kui hakkasin 20. nädalal beebi liigutusi tundma! Kõigepealt oli kõhus tunda justkui väikeseid mullikesi (nagu vahuveinil või gaseeritud joogil, üldsegi mitte nagu kõhugaasid) ning aja jooksul hakkasid liigutused järjest rohkem liigutuste moodi tunduma. Side kõhubeebiga kasvas, mida rohkem ma teda füüsiliselt tundsin. Rääkisin temaga iga kord kui ta ennast sirutas või ümber keeras ning üldse liikusid mõtted järjest rohkem ja rohkem kõhubeebile ning kujutlustele sellest, kuidas meie pereelu hakkab olema kui see kullake siia ilma on sündinud. Kuidas ja milliseks kujuneb meie –  ema ja beebi – vaheline suhe, kooskasvamine ja maailma avastamine …

Looteanatoomia uuring

Ma nii ootasin 20. nädala ultraheli, et saaksin lõpuks ometi kinnitust sellele, et me saame poja! Aga mida lähemale see looteanatoomia uuring tuli, seda enam muutus minu fookus. Lõpuks ei olnud minu jaoks enam üldse oluline, mis soost meie lapsuke on peaasi, et temaga kõik korras oleks.

Olin ultraheli ajal üsna ärev ning hoidsin hinge kinni iga kord kui sonograaf mingit organit lähemalt uuris. Õnneks oli kõik korras ja siis saime teada, mis on meie kõhubeebi sugu.

TÜDRUK? Oot, misasja … ma olin ju nii kindel, et tuleb poiss!

Jah, olin veidi üllatunud, hämmingus ja isegi segaduses. Toibumisega läks veidi aega (tegelikult harjun selle mõttega siiani). Ma ei eelistanud üht teisele aga mu sisetunne oli lihtsalt nii tugev poisi osas, et ma polnud mingit muud varianti isegi kaalunud. Lõppude lõpuks, vahet ei ole kas on poiss või tüdruk, põhiline, et ta kasvaks ja areneks korralikult, tunneks end üsas hoitud ja armastatuna ning sünniks siia ilma terve ja rõõmsana.

Mida beebile vaja on?

Mulle meeldib planeerida ja teha asju pigem ette kui viimasele hetkele jätta, seega esimesed riided ning olulised tarvikud nagu voodi, vanker, beebivann, mähkimisalus said juba teisel trimestril soetatud. Kõik need suuremad asjad tulid minu juurde teisele ringile. Suurem osa esemetest sain tuttavast kodust, sõbranna käest. Kõik hoitud ja korralikud asjad, mille eluiga saan omalt poolt suure tänutundega pikendada ja seeläbi säästa nii loodust kui ka oma rahakotti.

Hästi oluline oli minu jaoks otsustada, mis on meie jaoks päriselt vajalik ja mis mitte, mis läheb meie minimalistlike ning loodussõbralike põhimõtetega kokku ja mis kohe üldse ei lähe. Minu põhimõte on:

vähem on rohkem JA mida multifunktsionaalsemad asjad, seda parem!

Pealegi on beebile esimestel elukuudel asjadest, riietest, beebivarustusest, leludest jms. olulisem turvaline kiindumussuhe oma ema ja isaga, et tal oleks kõht täis, mähkmed vahetatud ning et ta saaks piisavalt puhata ja mõnusasti kaisus olla.

Enesetunne teisel trimestril

Enesetunne on olnud üldiselt suurepärane aga mingid väikesed muutused on kehas siiski toimunud. Näiteks teise trimestri lõpuks oli kõht juba päris suureks kasvanud ning kaalu oli kokku u. 10 kg juurde tulnud. See omakorda mõjutas minu tasakaalukeset ning kehahoiakut, alaselg hakkas endast aeg-ajalt märku andma.

Juuni keskel (22. nädal) hakkasin emaka toonuseid tundma. Kõndides hakkas kõhus justkui pistma ning kõndida oli valus ja vaevaline. Õnneks aitas selle vastu magneesium. Alguses võtsin 300mg päevas aga kui teise trimestri lõpuks lisandusid kerged öised jalakrambid, hakkasin manustama 600mg magneesiumi ööpäevas. See leevendas olemist tunduvalt. Lisaks luges ämmaemand sõnad peale, et rase naine ei torma, ei jookse bussi peale ega pinguta liigselt oma keha.

Selge siis, nüüd kõnnin üliaeglaselt.

Paaril korral on olnud peavalu ning sageli esineb igemete veritsemist hambaniidi kasutamisel aga muidu ei ole olnud ei paistetust, kõrvetisi, kõhugaase, tohutut kõhukinnisust ega muid suuremaid vaegusi. Kõik näidud on normaalsed olnud ning enesetunne hea.

Kuigi olen hoolsalt ennast õlitanud ja niisutanud, sain oma esimesed tiigritriibud (venitusarmid) ja üllataval kombel hoopis rindadele, mitte aga kõhule või reitele/tuharatele nagu ma ise oleks arvanud. Kõhule ilmus hele linea nigra (rasedustriip), mis peaks peale rasedust iseenesest ära kaduma. See on ikka nii hämmastav kui palju naise keha raseduse jooksul muutub.

Muide, kas ma juba ütlesin, et igal hommikul imetlen ma oma kõhtu peeglist ning mõtlen, et see on üks maailma ilusaim kõht üldse!

Teisel trimestril oli magada raskem. Ka väikese kõhukesega oli sobivat asendit raske leida ning kinnise aknaga magades tekkis tohutu õhupuudus. See kuumalaine juuli lõpus oli ikka väga raske üle elada ja siis ma mõtlesin küll, et tuleks juba sügis! 

Suvised isud teisel trimestril

Suvega kaasnesid uued isud, tahtsin kõike värsket, eriti just puuvilju ja marju. Sõin palju maasikaid, mureleid, arbuusi, aprikoose, virsikuid ja nektariine. Lihaisu kadus ära ja pigem tahtsin süüa palju taimset sh. läätsesid, maisi ja ube. Avokaado oli täielik lemmik ning muidugi, tatraleib!

Emotsioonidemöll

Olin tavapärasest veidi emotsionaalsem ning pisarad tulid silma palju kergemini kui muidu, eriti teiste läbielamisi nähes ning loomulikult erinevate laste ja loomadega seotud teemadega seoses. Samas olin keskmisest palju ärritunum väliste stiimulite osas. Mind häirisid lärmakad inimesed, mootorrattad, parfüümipilved, seltskonnas olemine, kihutavad jalgratturid kõnniteel ning isekad ja ülbed autojuhid. Ebaõiglus, ülekohus, hoolimatus oma erinevates vormides, piiridest üle astumine ning mitteaustav suhtumine tõmbasid mu iga kord käima ja vahel reageerisin ma mingis olukorras üle aga ühtäkki puudutas see kõik mind  lihtsalt nii isiklikult.

Tundsin end ühel hetkel emalõvina ja teisel jälle täiesti ebastabiilse ja ebaadekvaatse inimesena. Raseda hormoonid, ma ütlen.

Ettevalmistused vanemaks saamisel

Teine trimester on möödunud perekooli ja lugemise tähe all. Mu vanemad vahel naeravad, et ma püüan vanemaks olemist raamatust õppida aga no kust siis veel seda tarkust koguda? Loomulikult tuleb teadmine kogemusega aga see, millised kogemused mind ees ootavad, sõltub ju otseselt ka sellest teadmistebaasist, mida ma olen omandanud, enda jaoks lahti mõtestanud ning läbi tunnetanud.

Raamatutest lugesin teise trimestri jooksul:

• Dance with me in Your Heart, Pennie Brownlee
• Lihtsus lastekasvatuses, Kim John Payne
• Vati sees hoitud lapsed, Stella O’Malley

Kaks esimest raamatut olid väga head ja ma soovitaksin kõigil tulevastel emmedel-issidel need läbi lugeda. “Vati sees hoitud lapsed” aga tekitas pigem ängi ja stressi, kuigi pakkus tänapäeva vanemluse kohta päris palju mõtlemisainet.

Teisel trimestril alustasin perekooliga ja pean tõdema, et ITK perekool on mind meeldivalt üllatunud! Mul on väga hea meel, et olen seal pea kõikides loengutes osalnud ja kuigi ma ei saa öelda, et tean kõike rasedusest, sünnitusest ning vastsündinu hooldamisest, on mul kordades kindlam tunne minna vastu tundmatule. Ja selle eest olen ma tänulik kõigile perekooli loenguid läbiviivatele väga vahvatele ja professionaalsetele ämmaemandatele.

*******

Teine trimester tundus kuidagi pikk aga samas mõnus ja tegus. Nüüdseks olen juba oma kolmanda trimestri alguses ja äkitselt tunnen väga reaalset ajasurvet. Nii palju on veel vaja teha ja nii palju tahaks veel lugeda … aga kõigest sellest siis kolmanda trimestri postituses.

Vaata lisaks ka:

• Rasedusest – minu esimene trimester
• Rasedusest – minu kolmas trimester