Viimase aastaga olen kaalus juurde võtnud ning pihale on tekkinud nähtav rasvapolster – töökoha vahetusega üle aasta tagasi muutus ka minu elustiil – istuvam töö, rammusad lõunad kartuli ja kastmega kohalikus sööklas, toekad õhtusöögid kodus ning vähenenud liikumine – ei mingit lisatrenni. Vaatamata sellele, et ma justkui tervislikult toitun (valmistoite ei osta, karastusjooke ja mahlasid ei jöö, piimatooteid tarbin minimaalselt ning ketšupid, majoneesid, viilutatud vorstid, singid ja juustud on ammu menüüst kadunud), patustan ma tihti suurte toidukoguste, jahutoodete ning magusaga.
Miks see probleem on? Sest minu isud valistevad mind, mitte mina neid. Eelmisel aastal sain teadlikuks paljudest oma varjuaspektidest ning ennast mitte toetavatest käitumis- ja mõttemustritest. Tunnetan järjest rohkem, kuidas ma mingite käitumismustritega endale vastu töötan. Näiteks söömisega.
Toit on meie keha kütus, energiaallikas ning peale söömist peaksime end tundma elujõuliselt ja tasakaalus. Tundma ennast hästi.
Mina ennast nii ei tunne. Pigem olen väsinud ja loid, magan palju ning hommikuti on väga raske ärgata. Turgutan ennast kohviga, kuigi see mulle nii väga ei maitsegi ja tekitab kõhus pigem paha (happelise) tunde, rahulolematus nõuab magusat nii pärastlõunal kui ka õhtul peale sööki, vett ei suuda ma eriti just külmal ajal juua ning pigem joon veel ühe tassi kohvi, kui et vett või tassi teed.
Täiesti valed valikud. Paremini ka ei oska.
Novembri alguses alustas üks minu sõbrannadest 8-nädalast suhkruvõõrutust ehk suhkruvaba elu eksperimenti. Selle kohta saab täpsemalt lugeda tema kodulehel www.metamorfoosid.ee Ma jälgisin seda eksperimenti kõrvalt ning see innustas ja inspireeris mind ning pani taaskord mõtlema rohkem sellele, millega ma oma keha toidan ja kuidas ma seeläbi ka oma elu kvaliteeti mõjutan. Ma hakkasin märkama oma keha reaktsioone suhkrule ning minus tärkas soov sellest lõputust nõiaringist lõpuks välja astuda, võtta ohjad enda kätte, kuulata oma keha ning anda talle vaid parimaid ja kasulikumaid toitaineid. Teha seda teadlikult, ennast armastavalt ning toetavalt.
Otsustasin liituda Sarah Wilson’i I Quit Sugar programmiga ning omal nahal järgi proovida – kui keeruline või lihtne on suhkrust tegelikult loobuda, millised on minu tulemused peale 8 nädalat ning kuidas mõjutab suhkruvaba elu minu enesetunnet.
Üheks mõjuvaks põhjuseks, miks ma selle programmiga liitusin oli ka see, et ma ei pea ise hakkama ratast leiutama – vajalik toitumisalane info jõuab minuni iganädalaselt lihtsal ning strukutureeritud kujul, lisaks saan ma iganädalased hästi tasakaalustatud toitumiskavad koos poe listiga sisseostude tegemisteks ning rohkelt häid nippe, kuidas toidutegemises ja köögis end kodusemalt ja kindlamalt tunda.
Programmi alguseni on jäänud kaks ja pool nädalat ning kindlasti on mul plaanis teha iganädalased kokkuvõtted ja jagada neid siin blogis ka teiega.
Et asja enda jaoks natukene põnevamaks teha, olen otsustanud saata iga päev (algusega 4. veebruar) lühikokkuvõtted neile, kes liituvad minu 56-päevase uudiskirjaga “Suhkrusõltuvusest vabaks!”
Ma ei ole mitte kunagi midagi taolist ette võtnud ja see hirmutab mind natuke – see nõuab minult suurt pühendumist, järjepidevust, distsipliini ning veidike ka loovust, et saata igal õhtul üks meil, mis sisaldab minu suhkruvaba päeva kokkuvõtet. Ja seda 56 päeva järjest!
Olen tänulik kõigile, kes selle listiga liituvad ning mind sellel teekonnal toetavad.
Suur südamlik aitäh!
Tubli, Svetlana! Kindlasti saab see olema lõpuks palju kergem kui arvad, sest ega suhkur ei tee meile ju head. Saad sellest lahti, siis kohe energiat ka stabiilselt rohkem.
Jaksu ja järjepidevust igatahes!
Päikest!
Aitäh, Kadri! Tänud toetuse ning innustue eest, lugesin just sinu postitust idandamise teemal ning see on väga põnev maailm, mida sooviks ka ühel hetkel avastama asuda ☺ Kõike kaunist sullegi!
Alates selle aasta algusest olen vähendanud kardinaalselt suhkru kogust oma toidus. Päris suhkruvaba veel ei ole, sest see suhkur on peidetud kujul igal pool, aga vaikselt liigun sinnapoole. Kui olen ise asjale pihta saanud, siis tasa-targu vean ehk ka perekonna järgi, nii et nad ise arugi ei saa 😀 Hetkel ei oleks nad sellega küll nõus.
Triin, super! Usun, et oma eeskujuga ning läbi oma tegude inspireerime ning innustame inimesi enda ümber 🙂 Edu sulle sellel teekonnal ning päikest!
Tänan, Sulle ka. Ma ikka proovin jälgida Su teekonda ja leida innustust teiste vastupidavusest, kui endal suhkrunälg kallale kipub. Aitäh, et oma kogemust teistega jagad 🙂
Jõudu ja meelekindlust! Suhkrusõltuvusest on igal juhul võimalik vabaneda.
Suhkrusõltuvuse puhul järgnevast ülemäära palju ei räägita. Kuid mulle tundub, et inimesel, kes otsustab suhkrust loobuda, tuleb sügavalt silma vaadata oma hirmudele, mida seni on suhkruga peidetud või alla surutud. Et – PÕHJUS (hirm) ja TAGAJÄRG (suhkru tarbimine). Kui käsitleme suhkrusõltuvust kui haigust (mida ta ilmselgelt on), siis kõikvõimaliku suhkru söömine on ju TAGAJÄRG. Ent kus on PÕHJUS?
Luule Viilma kirjutas:
„Kui Teil on vastupandamatu soov saada magusat, siis on Teil suur hirm. Ta nõuab toitu. Magusa söömine tekitab meeldiva rahu ja nii muutub magus tasapisi eneserahustamise vahendiks. Kes harjub liigselt magusat sööma, see kasvatab oma hirme suuremaks.“
http://www.luuleviilma.ee/index.php?id=7856
Ma olen nii tänulik selle kommentaari eest! Päriselt ka. Olen Luule Viilma raamatuid lugenud, juba mõnda aega tagasi küll aga see lõik tuleb vägagi tuttav ette … seda kommentaari lugedes tundsin, kuidas ka minu puhul on hirm ja suhkur omavahel seotud. Ja tekkis mõte, et olen lõpuks valmis loobuma suhkrust ning rikastama oma elu (sh. ka toidulauda) kõige minu jaoks hea, toetava ja kasulikuga, sest olen oma hirmusid märganud, neid aktspteerinud ning nüüd olen valmis oma elus edasi liikuma armastusest lähtuvalt.
Hirmud ei ole kuhugile kadunud aga nad on mind õpetanud ja selle eest ma olen tänulik!
Tänud veelkord!
Palun. Mul on hea meel.
Kena inimene Herdis Elmend, kes peab üle Eesti loenguid suhkrusõltuvusest (jagab oma kogemust), on öelnud: „Muutus, mis jääb kestma, algab nähtamatul tasandil“ ning „suhkur on hirmu toit ja valuvastane ravim“.
Nii et – väljapääs suhkrusõltuvusest on kindlasti (ka) vaimne teekond. Lisaks sellele, et hakatakse tervislikult sööma.
Ja veel. Lisaks Sarah Wilsoni raamatule „Mina loobun suhkrust“, mis jagab konkreetseid juhiseid, on eesti keeles olemas Nancy Appletoni „Suhkur – magus enesetapp“, milles leidub nimekiri haigustest, mida põhjustab otseselt valge suhkur. Selles nimekirjas on tublisti üle 100 nimetuse.
Jõudu ja edu!
http://www.rahvaraamat.ee/p/suhkur-magus-enesetapp/29790/et?isbn=9789949211548