Minu eelmisest postitusest (LINK) on möödas terve nädal. Terve selle nädala jooksul on minu tähelepanu keskpunktis olnud intuitsioon – oma sisetunde kuulamine. Siin on minu tähelepanekud:
Sisetunne
Sisemine hääl, sisetunne, intuitsioon – see on selline vaikne hääl, mida peaaegu ei pane tähelegi, sest oleme harjunud kuulma pidevalt mingit korduvat mõtetevada. See vada on valju, usutav ja tihtilugu ka väsitav – justkui tähelepanu nõudev laps.
Sisemine hääl, sisetunne, intuitsioon on minu kogemuse põhjal olnud pigem tunne – õhkõrn mõte, mida me teinekord isegi ei teadvusta. Parimaks näiteks võin tuua hiljutise mala punumise töötoa (LINK), mille alguses oli jagamise ring ning oli võimalus öelda, miks keegi malat punuma tuli. Valdav enamus vastas, et nad tulid mingi tunde ajendil – mina kaasa arvatud.
Kas kuuled?
Selleks, et elada oma elu harmoonias iseendaga, peame elama oma sisetunnet järgides. Aga mis teha siis, kui me ei kuule, ei pane tähele? Selleks tuleb luua oma ellu rohkem ruumi, vaikust, üksiolemist – jätta oma tihedasse graafikusse aega lihtsalt olemiseks, lülitada välja töömõtted, nutiseadmed ning keskenduda oma soovidele ja vajadustele. Nagu igavlev laps leiab endale lõpuks meelepärase tegevuse, nii leiab ka täiskasvanu kontakti iseendaga kui tal on piisavalt ruumi ja aega olla iseenda seltsis.
Mis edasi?
Sisemine hääl, sisetunne, intuitsioon kõneleb meiega alati. Mõnikord me paneme seda tähele, teinekord aga mitte. Kas me ka alati järgmine oma sisetunnet, oma sisemist häält kui seda kuuleme? On see üldse alati võimalik?
Mulle meeldib ennast kõrvalt jälgida ja tähele panna neid kordi, kus olen oma sisetunnet eiranud, sest see suurendab minu teadlikkust ning ma oskan paremini taolisi olukordi märgata ja tulevikus paremaid valikuid teha. Kõik see, mis tuleb meil loomulikult välja, seda me tähele ei pane, sest see on meie jaoks ju nii loomulik ja automaatne – justnagu nagu hingamine.
Nii hea!
Milleks meile seda kõike vaja on? Oma sisetunde järgimine, selle järgi elamine on minu meelest suurim väljakutse, kuid samas on see üks kõige olulisemaid eneseaustuse ja enesearmastuse väljendusvorme. Ja see tunne on nii hea! Ka siis kui järgime oma sisetunnet kõige pisemates asjades oma elus. Mingi hetk kui oma sisetunde järgimine muutub meile nii loomulikuks (nagu hingamine), ei pane me seda enam tähele. Oleme hetkes ja vabas, meie jaoks nii loomulikus, kulgemises.
Vot sellised on olnud minu eelmise nädala tähelepanekud. Ja nii nagu kõik kontrastid ja vastuolud avardavad, olen ka mina taaskord hakanud küsima vastuseid – kuidas kõike seda tänapäeva materiaalases, saavutustepõhises ja pidevalt kiirustavas ühiskonnas enda jaoks seada nii, et tegelikult ka saaks kuulata ja järgida oma sisetunnet ning astuda mööda seda rada, mis on just minu jaoks see kõige õigem, loomulikum ja nauditavam.