Teinekord on vaja enda sisse vaatamiseks ära minna. Kaugele. Et kogeda uut, mõelda tavatult, märgata seninägematut, puhata kulunud mõttemustritest, tunnetada tundmatut, kuulata vaikust … et jõuda koju iseenda juurde.

Kaks aastat tagasi juunikuus ühel seminaril tuli luua visioonikaart oma elust aastaks 2018. Piltide ja sõnumite tarvis ajakirju sirvides ja igat lehekülge intensiivselt skanneerides teadsin, et tuleb see, mis tulema peab. Rebisin-lõikasin välja kõik ennast kõnetava ning avastasin üllatunult, et seda polnudki teab mis palju.

Mu visioonikaart väljendas pildikeeles loodusega ühes rütmis hingamist, ürgsete tarkuste järgi elamist ning oma teel julgelt edasiastumist. Tervist, tasakaalu ning mänglevat kergust. Iseenda guruks olemist. Lihtsama ja loomulikuma elu loomist (vaata minu postitust “Elu nagu muinasjutt” SIIT).

Tol hetkel, ajakirjadest intuitiivselt sobivaid pilte otsides, ei osanud ma arvatagi, milline lugu sellest kooruma hakkab. Valisin foto Machu Picchust, sest see sümboliseeris minu jaoks ürgsust, ehedust, väekust, loodust ja ühtsust. Ma isegi ei mõelnud, vähemalt mitte teadlikult, et tahaksin seda imetabast paika lähitulevikus külastada.

Ent kui ma vaid mõned kuud hiljem juhtusin internetis nägema teadet, et tulemas on šamanistlik väereis Peruusse, jonksatas miski mu sees – justkui äratundmisrõõm ja teadmine üheskoos, et just sellisel reisil on minu elukogemuste nimekirjas oma kindel koht.

Tookord ma siiski ei läinud. Ei olnud minemiseks veel küps. Mitmed asjad pidid enne paika loksuma. Ikka selleks, et saaksin asuda teele just siis, kui on minu jaoks õige aeg. See saabus novembris 2016.

Hirmust usaldamisesse

Mu reis algas hirmuga – surmahirmuga. Atlandi ookeani kohal lennates hakkasid mulle ligi tikkuma mitmed hirmud: mis saab siis kui lennuk alla kukub või kohapeal juhtub mingi õnnetus ja ma saan surma? Kuidas ma üldse seal hakkama saan, kui ma hispaania ega ketšua keelt ei mõista ja kohalikud inglise keelt ei oska? Tundsin, et olin astunud suure sammu oma tavapärasest turvalisest mugavustsoonist välja. Teadmatus tekitas ärevust ja hirmu. Istusin seal lennukiistmel oma mõtete ja tunnetega seni, kuni need lõpuks lahtusid ning asendusid suure usaldusega, et ma olen hoitud ja kõik läheb just täpselt nii, nagu minema peab.

Minu jaoks oli väga oluline seegi, et kohe reisi alguses lõime koos reisikaaslaste ja reisisaatjate Triinu ja Mardiga väestava ruumi, milles moodustasime ühtse ja harmoonilise terviku. Me olime kokku tulnud, et üheskoos, just sellises koosseisus, võtta ette üks unustamatu rännak müstilistel radadel Peruus ja iseenda kõige varjatumates sügavustes.

Reisil ei möödunud päevagi, mil ma poleks olnud tänulik oma kaaslaste eest. Ma polnud seda tunnet selliselt varem kogenud. Me olime justkui üks suur, sõbralik, armas ja kokkuhoidev hingepere, ehkki olime hästi erineva taustaga.

Reisimine ja inimsuhted annavad elule värvi. Mida rohkem kogeme, seda rikkam on elu. Hästi oluline on oma hinge-ja südamesosinaid kuulates tunda ära just need enda kogemused ja inimesed, kõik muu loksub ise paika – meie jaoks parimad olukorrad, võimalused, pakkumised ja lahendused.

Müstiline Macchu Picchu

Päeval, mil plaanisime külastada Machu Picchut, oli oodata streiki. Teadsime, et rongiliiklus on peatatud. Üsna reaalne oli ka see, et me Machu Picchule ei pääsegi. Otsustasime usaldada ja riskida lootuses, et kõik laheneb meie jaoks kõige paremal moel.

Hoolimata streigist saime Machu Picchu jalamil oleva linnakese Aguas Calientese piletikassast varahommikul pääsmed ning bussisõit mäele võis alata. Tee oli pikk ja käänuline, siin-seal nägime ülespoole rühkivaid entusiastlikke matkajaid … Ja kui me siis pärale jõudsime ja Machu Picchu meile otsekui peopesal avanes, valgusid minul silmad vett täis ja pisarad voolasid mööda põski alla.

Võib-olla mõjus mulle nii selle paiga müstilisus, võib-olla hoopis mu visioonikaardile pandud ürgsuse, eheduse, väekuse, looduse ja ühtsuse äratundmine iseendas. Tunne oli igaljuhul võimas ja puudutas mind sügavalt. Imetlesin ja tunnetasin tema suursugusust vaikses kulgemises.

Kui streik meie päeva ei mõjutanud, siis õhtut küll. Me ei saanud enam rongiga tagasi oma peatuspaika Ollantaytambos. Vastu tellitud bussini jõudmiseks tuli mööda rööpaid matkata 15 kilomeetrit. Saatjaks raudtee kõrval silkava kiirevoolulise Urubamba jõe kohin ning vägevate ja maaliliste Andide roheline lopsakus.

Hakkas juba hämarduma, kui korraga märkasin põõsates midagi helendamas. Natuke maad edasi vilksatas põõsates jälle midagi. Kujutasin endale vaimusilmas värvikalt ette, kelle aplad silmad seal vilkuda võiksid. Hirmul on tõepoolest silmad suured.

Lõpuks läks meie kambast üks julge mees asja uurima. Saime vägeva kõhutäie naerda, sest salapärane helendus ei tulnud tundmatult tondilt, vaid täiesti süütutelt helendavatelt kärbestelt. Oeh, samm muutus kohe kergemaks ja olemine helgemaks, ehkki pea pilkases pimeduses oli minna veel pikk maa.

Taibates teadlikumaks

Andides külastasime kohalikke salatempleid ja väepaiku, võtsime osa rituaalidest, suhtlesime mäevaimudega ja kohtusime südametšakra avaja – San Pedroga. Selle kaktusest väetaime õpetus näitas mulle, et kipun lahustuma ümbritsevasse, olgu selleks mõni kaunis hetk või kogemus, tore seltskond või imeline loodus. Ma küll tunnetan end olevat osa kõigest, aga mul on seejuures raske tunnetada iseennast selle kõige keskel.

Olin võlutud ja lummatud… täielikult. Andide ilust, erilisest aurast ning müstilisusest. Mägedes tundus kõike külluses – ruumi, aega, selgust, vabadust, südames olemist, kohalolu, väekust. Istusin ühel neist imelistest päevadest  mäenõlval ja jäin mõttesse: milleks on vaja reisida, milleks oli mul vaja tulla Peruusse ja külastada Machu Picchut? Milleks?

Taipasin, et pidevalt samu asju tehes ei saa me kogeda midagi uut. Reisimine aitab välja rutiinist ja mõttemustritest. Taipasin, et ma ei olnud selle reisi jooksul mõelnud vist mitte ühtegi tavapärast mõtet. Olin hetkes, kogesin iga hetk enda ümber ja enda sees toimuvat ning elasin justkui täiesti teist elu. Tunnetasin, kui oluline on aeg-ajalt ennast kõigest tavapärasest täielikult välja lülitada, olla kogu oma olemisega kohal, olla avatud, kogeda midagi uut. Oma mullist välja astudes märkad, et elu on palju enamat kui see, millega oleme harjunud – see on võimas ja vägev, tohutult mänguline ja oma võimaluste poolest väga põnev kogemus.

Puhates tekib ruum ja vaikus, vaikuses aga kuuleme oma hingesosinaid – sõnumeid sellest, mida meie hing tegelikult ihkab!

Tundsin seal mäe otsas istudes, et tahan elada teadlikumalt – et oleks aega ja ruumi, kohalolu, loomist, armastust, usaldamist, jagamist, kogemist, südames olemist. Jätsin kurvalt hüvasti mägedega, mis olid mulle nii armsaks ja koduseks saanud… et jätkata reisi salapärasesse vihmametsa.

Eneseületused vihmametsas

Kuna metsast, eriti veel vihmametsast ei teadnud ma midagi, pidin endale taas tunnistama mind kimbutavaid hirme. Loomulikult pelgasin ma juba ette igasuguseid ämblikke, sitikaid-satikaid ja erinevaid roomajaid, kellest mõnega sain džunglis ka silmast silma kohtuda. Näiteks leidis meie metsagiid öises vihmametsas üles ühe piraka tarantli, kelle naabriks oli puu õõnsuses elav valge boamadu!

Uudishimulikult, ja mõistagi veidi kartlikult, uudistasin minagi neid metsaelanikke turvaliselt distantsilt ning olin üsna üllatunud, mõistes, et madu ei kujutanud mulle tol hetkel mingit ohtu. Minu jaoks oli see oluline kogemus, sest taipasin, et tegelikult on loodus kogu oma täiuses ikkagi mõnus, hea ja turvaline paik, kus mitte keegi ei ründa põhjuseta. Need on lihtsalt hirmud minu peas.

Üks suur eneseületus tuli mul läbi elada ja kogeda veel – veeta öö vihmametsas sääse- võrguga kaetud võrkkiiges. Sealsamas lähedal küll kogenud metsagiidid, aga siiski ürgse looduse keskel, kus oli nii sääski, ämblikke, skorpione kui igasugu muid tundmatuid elukaid.

Ehkki pimeduses tundus tundmatusest ja teadmatusest kõik nii hirmuäratav ja kõhe, suikusin öise džungli helide saatel unne üsna kiiresti.

Hommikuvalguses näis kõik tunduvalt helgem ja turvalisem. Tõusev päike hajutas Amazonase kohalt pehme udu ja loodus ärkas. Vaikselt, tasapisi, kuhugi kiirustamata.

Vihmametsa jäävad mulle meenutama sumedad ja sametised õhtud, mil me mööda jõge sõitsime. Kalad, kes ise paati hüppasid. Helendavad kärbsed mustavas ja lummavate helidega öös. Maagilised linnuhääled, mille saatel hommikuti ärkasin ja mis mind päeva jooksul ikka ja jälle imetlusega kuulatama panid. Vihmametsa ehedus, liigirikkus, lopsakus, eripalgelisus… ja tema piiritu ürgsus.

Lähemale iseendale

Džunglikogemuse oodatuimaks hetkeks olid minu jaoks kaks metsašamaani juhendatud ayahuasca– tseremooniat. See oli väga eriline kogemus, milles põimusid omavahel maagiliseks tervikuks šamanistlik rituaal, taimne võlujook, tubakas, ayahuasca– lehtedest sahisti, šamaani tervendav väelaul icaro ja hüpnotiseeriv ümin.

Ma polnud selle väetaimega varem kokku puutunud ega osanud sestap temalt midagi oodata. Teadsin vaid, et organism läbib suure puhastuse, mis võib olla üsna ebameeldiv. Tegelikult oli aga kõigis kehalistes ja meelelistes aistingutes ning protsessides, mida kogesin, oma võlu. Eriti nüüd, tagantjärele.

Seda, mis minus peale tseremooniat muutunud oli ja kas oligi, ma aru ei saanud. Viimasel päeval vihmametsas lõpuks sadanud vihm puhastas aga kõik, mis veel puhastumist vajas!

Mu esimese ayahuasca-tseremoonia taotluseks oli puhastumine vanast, surm. Teise tseremoonia taotluseks uus algus, uuestisünd. Päris reisi alguses, kui ma polnud Peruusse veel jõudnudki, kogesin seal lennukis hirmu surma ees, peale reisi tundsin end nagu uue alguse eel.

Mu taotlus sellele reisile oli luua parem kontakt iseendaga, et julgeksin rohkem elada endast lähtuvalt, enda heaks ja iseendaga harmoonias. Südamest. Mulle tundub, et sellel tärganud teadmisel oli Peruu väereisi jooksul rohkelt aega ja ruumi, et tasahilju avaneda ning vaikselt, aga üsna kindlalt mu teadvusesse juurduda. Aidates mul tuua tähelepanu sellele, mis on just minu jaoks oluline ja tähtis, ning suunates mind selle poole, mida mu hing selles elu kogemises veel vajaks ja ihkaks.

Reisilt tagasi jõudes olin lõõgastunud, keskmes ja väestatud. Mul polnud hirme, kahtlusi ega kõhklusi. Tundsin, et elu on ääretult võimas ja võimalusterohke, soovisin veelgi enam kogeda, armastada, jagada, särada… iseenda jaoks, kohal olles, usalduses ja armastuses, harmoonias, rahus ja külluses. Just tänu Peruule olen jõudnud taas sammukese lähemale iseendale.

 

Lugu ilmus ajakirjas Sensa detsembris 2017.