PERUU – elumuutev spirituaalne väereis

Enam kui kaks nädalat tagasi ootasin Tallinna lennujaamas oma lendu suunal Tallinn-Amsterdam-Lima. Ees ootas põnev väereis Peruusse. Ühest küljest olid mu ootused väga suured ja teisest küljest ei osanud ma justkui midagi sellelt reisilt oodata. 

Tegelikult ma teadsin, et see saab olema üks väga eriline reis. Võib-olla isegi elu muutev. Minu jaoks oli oluliseks saanud läbi teha sügav sisemine rännak – kõik muu oli boonuseks. Vähemalt nii ma arvasin.

Tallinnast Limasse reisisin kahe grupikaaslasega – armsa abielupaariga, kellega tekkis veel enne sihtpunkti jõudmist selline soe ja mõnus kontakt, justkui olekisme teineteist juba ammustest aegadest tundnud. Kui me peale pikka lennureisi Limasse jõudsime, näitas kell juba öötundi. Takso viis meid hotelli mööda rannaäärset – ühel pool lõputu ookean ja teisel pool kõrguv mägi. Taksojuht kihutas mulle ebameeldival kiirusel, aga õnneks keerasime peale pikka sõitu kiirteelt ära ning ümbruskond muutus puhtamaks, viisakamaks ning siin-seal jäid silma huvitava arhitektuuriga armsad majad – olime jõudnud Barranco linnaosasse, kus meie hotell asus. Lõpuks jõudsime kohale – ilusa raudvärava taga seisis vahva kahekordne maja, mille ees lilled öösoojuses lummavalt lõhnasid.

Meid võttis vastu hotelli administraator ning minu suureks üllatuseks oli mul valida kahe ööbimisvõimaluse vahel:

  1. ööbida kaheses toas ühe meessoost reisikaaslasega, kellega olin varem vaid väga põgusalt kohtunud ning kes arvatavasti juba seitsmendat und nägi;
  2. ööbida koos oma reisikaaslastega kolmeses peretoas.

Teadagi, valisin rohkem tuttavad reisikaaslased ja olin väga tänulik, et ei pidanud minema kuskile võõrasse tuppa keset ööd kolistama.

Minu esimene öö Peruus möödus pinnapealselt magades – pidev autode tuututamine tänaval, kerge reisiärevus, üleväsimus ja nagisev voodi.

Hommikul ärkasin juba enne seitset. Koridoris asuvasse pesuruumi tuli minna läbi hommmikusöögisaali. Õnneks oli hommikuteed rüüpamas vaid meie reisijuht, ei mingeid võõraid nägusid.

Peale kerget hommikusööki läksime ookeani äärde jalutama. Palju aega meil ei olnud, kuna juba paari tunni pärast suundusime taaskord lennujaama, et lennata Cuscosse. Enne veel jõudsime teha ühe jagamisringi – jagasime teineteisega oma reisi taotlusi. Igal ühel meist oli oma taotlus – eriline ja ainulaadne. Samas kõnetasid mind ka kõikide teiste taotlused – mõni rohkem, mõni vähem. Me moodustasime ühtse terviku. Me olime kokku tulnud, et üheskoos (just sellises koosseisus) ette võtta üks rännak Peruus ja iseendas.

Meie rännak oli alanud.

One thought on “PERUU – elumuutev spirituaalne väereis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.