Lõpuks on see hetk käes – Peruu, siit ma tulen!

Ärkasin täna äratuskella helina peale hommikul kl. 6.00 täiesti puhanud ja virgana. Tööpäevadel on samal ajal ärkamine tõeline katsumus! Aga täna on eriline päev – Peruu ootab mind. Tunne oli mõnus, kuid ka veidi ärev … äkki unustasin midagi üliolulist või siis midagi vähemolulist aga vajalikku kaasa pakkida. Ma kontrollin tavaliselt kõik kümme korda üle aga täna hommikul ei olnud selleks enam aega.

Kus mu kõrvatropid on? Need peaks ju kõige muu lennureisiks vajalikuga olema mu seljakotis!

Tühja sest – sain aru, et pole mõtet närvi minna. Eluoline see ei ole ja lendamata sellepärast ei jää. Peaasi, et lennupiletid, pass, raha, reisikindlustus, telefon ja fotokas on olemas. Tõmbasin luku kinni! Suure seljakoti pakkisin kokku ja kaalusin üle .. 11 kilo … ei usu,  kaal vist valetab, sest kott on üsna raske.

Tuli takso, musutasin oma kõige kallimad üle ja olingi teel. Varahommikused tühjad tänavad, tulesärades linn alles ärkamas – vaikne ja rahulik. Ei mingit kiirustamist. Taksos mängis taustaks Retro FM ja sealt tuli parasjagu REM’i “Losing my religion”…

Jõudsin inimtühja lennujaama, registreerisin end lennule (kott kaalus tõepoolest 11 kilo!) ja nüüd naudin oma hommikukohvi gluteenivaba vegan võikuga. Võiku on vist vale öelda …

1,5 tunni pärast lendan Amsterdami, sealt edasi Bogotasse ja siis Limasse. Kokku on reisi pikkuseks u. 21 tundi.

Kui eile ei saanud ma nagu arugi,  et kuskile minemas olen, siis täna olen juba teel. Pean tunnistama, et ootusärevust ja elevust ma hetkel ei tunne. Olen hetkes – praegu siin Tallinna lennujaamas ootamas oma lendu.

Nii kummaline on, et ma ei suuda keskenduda sellele,  mis tuleb. Kui veel mõni päev tagasi tundsin,  et ees on ootamas heas mõttes elumuutev väereis, mis jääb meelde eluks ajaks … siis praegu ma lihtsalt olen.

Siin. Praegu.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.