Järgmine peatus – Machu Picchu

Meie teekond viis meid Limast lennukiga Cuscosse, sealt edasi bussiga Ollantaytambosse ning lõpuks rongiga Aguas Calientesesse.

Tegelikult oli see üks suur seiklus, kuna just sellel päeval kui pidime külastama Machu Picchut oli oodata streiki – rongid ei sõitnud, kohalikud poed ja restoranid olid suletud ning oli oht, et ka Machu Picchu on sel päeval kinni.

Õnneks otsustasime siiski riski võtta, sõitsime rongiga Aguas Calientessesse ning lootsime parimat! Rongisõit kulges maaliliste mägede vahel ning lõpuks jõudsime oma sihtkohta.

Sõime õhtust ühes kohalikus restoranis – kes proovis merisiga, kes täidetud avokaadot – ning ülejäänud õhtu veetsime kaljude vahel asuvas loodusliku veega termaalbasseinis. Oli täiskuu ja otsustasime naistega võimsa täiskuu poole ürgse ulgumisega pöörduda – ikka selleks, et pääseksime järgmisel päeval kenasti Machu Picchule ja pärast tagasi Ollantaytambosse.

See oli vägev. Veel vägevam oli see, et meie rituaal toimis!

Vaatamata streigile saime varahommmikul piletikassast bussipiletid ning sõit Machu Picchule võis alata. Tee tundus pikk ja käänuline aga kui me lõpuks kohale jõudsime ning Machu Picchu justkui peopesal meile end avas, vot see oli võimas!

Peruu - Machu Picchu

Peruu - Machu Picchu

See oli nii võimas ja puudutas miskit nii sügaval ja midagi nii ürgset, et pisarad valgusid mööda põski alla. See oli justkui millegi äratundmine iseendas.

Igaüks veetis selle päeva Machu Picchul isemoodi, vaikides ning igaühel oli pärast oma lugu jutustada – erinevad kogemised ja äratundmised puudutasid igatüht.

Sõitsime bussiga tagasi Agua Callientessesse ja kuna kõik söögikohad olid streigi tõttu kinni, vedas meil väga kui leidsime koha, mis oli nõus meid võõrustama ning meile teise korruse kõige varjatumas nurgas süüa pakkuma. See oli nii sürr kogemus ja samas nii naljakas, et itsitasime vaikselt mingi plangu taga samal ajal kui väljas “märul” käis.

Oli aeg suunduda tagasi Ollantaytambosse ja kuna rongiliiklus oli peatatud, otsustasime minna jalgsi mööda raudteerööpaid hüdroelektrijaama, millest olime teel Agua Calientessesse mööda sõitnud. Seal ootas meid takso. Kui olime linnast välja jõudnud ning mõnda aega juba kõndinud kohtasime oma teel ingleid – jõe ääres telkivaid prouasid, kes tundsid huvi kuhu oleme teel. Algatatud vestlusest selgus, et oleme küll teel aga seda täiesti vales suunas ja täiesti valesse kohta.

Pöörasime otsa ringi ja hakkasime vastassuunas sammuma – taksojuhiga kokkulepitud hüdroelektrijaama. Kell oli juba neli ning paari tunni pärast pidi pimedaks minema. Kiirustasime. Õnneks oli tee allamäge ja oma väikesel matkal avastasime, et kui päeval käisime mäe tipus, siis nüüd kõndisime selle mäe ümber. Meie teekond oli looklev ja maaliline. Paari tunni möödudes loojus päike ja ümberringi muutus kõik kottpimedaks.

Põõsastes välkusid tulukesed nagu kellegi helendavad silmad – ma juba kujutasin endale ette, mis kiskjad ja maod seal kõik varitsevad.

Õnneks läks üks reisikaaslane uurima, kes seal siis ikkagi on ja tuli välja, et tegu oli süütu helendava kärbsega. Õigemini oli neid igal pool ja tunne oli nagu kõnniks maagilises võlumetsas!

Jõudsime paaritunnise hilinemisega hüdroelektrijaama, kus taksojuht meid õnneks veel ootas ning sõit Ollantaytambosse võis alata. Mitmetunnine mägisõit oli raske – ümberringi oli pime, sõit ebatasane, autos õhku vähe ning süda läikis nii, mis kole. Mitmel korral tuli kiirkorras teha ka metsapeatust.

Mingi kell jõudsime mäe tippu, pilvede kohale ning taevas säras kuu ja tähed – see oli nii maagiline, eriline ja ürgne. Hetk, mis jääb kauaks meelde.

Sealt edasi läks teekond palju paremini ja kuidagi kiiremini ning mõne aja pärast olimegi oma sihtkohas – imearmsas mägilinnas – Ollantaytambos.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.