Vihmamets üllatas

Jõudsime Iquitosesse pimedas ja lennukist maha astudes tervitas meid soe ja niiske, kergelt paks ja mudalõhnaline troopiline õhk. Õhust oli tunda, et olime jõudnud Amazonase äärde.

Viisime asjad hotelli ning läksime õhtust sööma. Proovisime kohalikke sööke ja jooke ning peale seda läksime promenaadile jalutama. Mind hämmastasid selle linna kontrastid – vaesus ja hulgalised kasiinod, lagunevad kaunid ehitised promenaadil, heitgaasid ja mustus ning Amazonase ilu ja võlu.

Järgmise päeva hommikul käisime Beleni hiiglaslikul turul, nägime väheglamuurset agulielu ja peale hommikupoolikut põrutasime mootorpaadiga mööda Amazonase jõge vihmametsa poole – Curassow Amazon Lodge’i (www.curassowlodge.com).

Mitu tundi hiljem jõudsime kohale, väljas hakkas juba pimedaks minema ning kogu kompleksis ei olnud elektrit. Õnneks olid pealambid olemas! Kuna metsast, eriti veel vihmametsast ei teadnud ma midagi, siis olid hirmul suured silmad. Iga putukas, iga hääl ja krõpsatus tundus kurjast. Vannitoast avastasin hiired, õigemini nahkhiired, kes kõik ööd magamistoa seinte taga krõbistasid.

Veetsime vihmametsas mitu päeva. Kogenud metsagiididega käisime päikesetõusu vaatamas, vaatlesime linde, otsisime öösel cayman’e, käisime paar korda vihmametsas jalutamas, külastasime kahte kohalikku küla ning tutvusime nende eluoluga, veetsime isegi ühe öö metsas  (magasime võrkkiikedes), käisime delfiine vaatamas, ujusime Amazonases, nautisime päikeseloojangut ning tegime läbi Ayahuasca tseremoonia kahel korral. See kõik oli vägev ja nõudis tihtilugu enda ja enda hirmude ületamist.

Lopsakas vihmamets oli väga mõnus – maagilised linnuhääled, helendavad kärbsed, paitav õhk ja palju erinevaid elamusi.

Esimesel õhtul sain kohe sutsata mingi putuka käest nii, et käsivars tulitas ja järgmisel hommikul oli käe peal mingi imelik lööve aga see on ka kõige hullem, mis selle reisi jooksul minuga juhtus. Ringi liikudes nägime tohutul hulgal erinevaid linde, liblikaid, samuti nägime me laisklooma, pärdikuid, iguaanat, skorpione, tarantleid ja isegi valget boamadu (nunnu ta kohe kindlasti ei olnud aga minestusse ma ka ei langenud!).

Ayahuasca tseremoonia, mida üks kohalik šamaan läbi viis oli ikka väga müstiline – taimne võlujook, tubakas, ayahuasca lehtedest sahisti, šamaani laul ja hüpnotiseeriv ümin.

ayahuasca sahisti
ayahuasca sahisti

Esimesel korral oli ikka meeletult paha olla, igas mõttes. Ja kuigi olin eelnevalt avaldanud soovi osaleda kahel tseremoonial, siis peale esimest korda ei soovinud ma mitte kunagi enam kogeda seda, mida tol õhtul kogesin. Aga hommikul ärgates teadsin, et vaatamata kõigile nendele “kannatustele,” mida eelmisel õhtul kogesin on minu jaoks oluline osaleda tseremoonial ka teist korda.

See oli minu jaoks eneseületus.

Aga õnneks oli teine kord hoopis teistmoodi kogemus – ei mingeid erilisi aistinguid ega kogemisi. Kerge meditatiivne seisund ning blokeeringutest vabanemine, mis toimus sügavalt hingates ja lõdvestudes. Jah, ma oksendasin ka – aga see tundus nii kerge ja loomulikuna, omamoodi isegi mõnusa puhastusena.

Ma ei saanud aru, mis minus muutunud oli ja kas oli.

Aga viimasel päeval sadas vihmametsas ka vihma ja see puhastas kõik, mis veel puhastumist vajas!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.