Peale eelmist postitust olen justkui imeväel saanud universumilt mitmeid sõnumeid läbi erinevate kanalite. Need sõnumid on olnud justkui vihjeid, mis on aidanud mul mõista teema olemust ja sügavust ning näha suuremat pilti, läbi isikliku vaatevinkli.

Sattusin ühel päeval täiesti spontaanselt vestlema oma emaga . Tavaliselt ei suhtle me väga tihti ega ka väga regulaarselt, pigem siis kui tekib see õige tunne. Ja kui tunne on õige, siis võime rääkida kõigest – nii maast ja ilmast, elust enesest kui ka täiesti tavalistest olmeteemadest.

Kui rääkisin talle oma läbielamistest siis oskas ta väga hästi kõrvalt märgata, et mind närib rahutus ja rahulolematus, olen pidevates (enese)otsingutes ning minu fookus on suunatud endast väljapoole. Sisemine rahu aga olevat see, mis aitab peletada ärevust ning luua tasakaalu ja harmooniat enda ümber. See mõte kõnetas mind ning mulle näis kuidagi loomulik, et sisemine rahu, mis kasvab välja ISE olemisest muudab meie isikliku kese justkui vankumatuks raamiks, mille toel saame tõeliselt õide puhkeda.

Ja siiski ei mõistnud ma, kuidas elada välisele liigselt keskendumata nii, et mu elu oleks lisaks õnne, rõõmu ja armastusele täidetud ka sügavama mõtte ning tähendusega … Olen vist juba oma 15 aastat silmitsi seisnud küsimusega – kelleks ma saada tahan kui ma suureks saan ehk mis on minu elu mõte ja eesmärk, suuremas plaanis.

Tuleb välja, et ma ei ole ainuke, keda see küsimus vaevab – paljud teised otsivad täpselt samamoodi seda OMA rada siin elus. Miskit, mis teeks õnnelikuks, millel oleks sügavam tähendus ning mis annaks turvatunde ja vabaduse olla meie ise ning elada oma elu nii nagu meie seda soovime.

Me muudkui otsime ja püüame välja nuputada, et mis see meie jaoks olla võiks ja siis me muretseme, sest aeg möödub kiiresti aga vastuseid ei tule ning seda meie oma rada ei paista ka kusagil silmapiiril olevat.

Tegelikult ei pea me mitte midagi otsima või leidma! Samuti ei saa me seda “välja nuputada.”

See on nii lihtne! Aga mina mõistsin seda alles mõned päevad tagasi. Las ma kordan seda veelkord:

Meil ei ole vaja oma rada või elu eesmärki otsida ega leida! See rullub meie ees lahti nagu vaip, kui hakkame elama oma soovide, südamehääle ning sisemiste impulsside järgi. Astudes üks samm korraga teadmata, kuhu see samm meid edasi viib.

Samas, kui me eirame iseenda soove ning sisemisi impulsse, tekitame endale vaid pingeid ning stressi. Me toidame oma sisemist konflikti, mis mõjub meile kurnavalt ning pikapeale võib tekitada isegi haiguseid. Ma tean millest räägin, olen seda isegi läbi elanud.

Aga kui see kõik on nii lihtne, siis miks me valime ikka ja jälle eirata oma soove ja südamesosinaid – mugavusest või hirmust muutuste ees? Lisan siia lõppu lingi Teal Swan’i videole “Why We Really Fear Change.”

Väga põnev oleks kuulda ka sinu arvamust antud teemal. Lisa oma kommentaar ning see, kas sina juba elad oma unistuste elu või alles otsid seda oma rada.