Roheväljakutse 9. päev – tekstiilitööstuse pahupool

Ma ei ole kuigi suurt tähelepanu tekstiilitööstusele või selle pahupoolele varem pööranud. Aga kui kevadel vaatasin keskkonnakuu raames filmi “Rohelised sõdalased: maailma kõige saastunum jõgi” (Green Warriors: The World’s Most Polluted River, Prantsuse 2017), siis hakkas mulle kohale jõudma, kui õudsad võivad tekstiilitööstuse mõjud keskkonnale olla.

Ma ei ole väga moega kaasas käiv inimene ja mulle tegelikult ei meeldi shoppamas käia. Seepärast käingi väga lihtsalt riides – teksased ja t-särk, mõni kardigan lisaks ning loomulikult, mugavad jalanõud. Aga vaatamata sellele, et tarbin rõivaid vähe, on ka minul riideese või paar, mida ma pole kunagi selga saanud või mida olen kõigest paaril korral kandnud.

Globaalses mõttes on aga probleem palju suurem – ostetud riietest jäävad riidekapidesse seisma keskmiselt 40% kõigist ostetud rõivaesemetest.

Rõivatööstus on suur ÄRI ja tänu sellele ärile tarbitakse maailmas aasta jooksul 400% rohkem rõivaid kui 20 aastat tagasi.

Milline on aga mõju meie keskkonnale?

Tekstiilitööstuses kasutatakse tohutult palju vett ja energiat, sünteetiliste materjalide (ja ka siidi) töötlemiseks kasutatakse rohkelt kemikaale, mis jõuavad tootmisest loodusesse ning reostavad põhjavett ja hävitavad ökosüsteeme.

Samuti on tekstiil üks keerulisemaid jäätmeliike, mida ümber töödelda, seetõttu jõuabki suurem osa meie äravisatud riietest kas prügimäele või põletusahjudessee.

ÜLESANDED

1. Väike iseseisev töö

Kõige enam leidub minu kapis H&M T-särke ja Lindexi puuvillaseid pika varrukaga särke ning retuuse. Minu jaoks on oluline, et need riided on hea lõikega, mõnusast hingavast ja naturaalsest puuvillasest kangast, peavad kaua vastu ning pärast saab neid kasutada väga edukalt tänu heale imavusele majapidamislappidena. H&M vanad t-särgid on minu lemmikud igasuguste klaas- ja peegelpindade kuivatamiseks!

Kuna H&M-st olen viimasel ajal rohkem ostnud, siis uurisin iseseisva töö raames just seda firmat ja seda kui oluline on nende jaoks keskkonnasäästlikkus.

No kõigepealt võib lugeda nende jätkusuutlikkuse raportit 2017 -> SIIN.

Pilt tundub üsna ilus aga olles kokku puutunud turunduse köögipoolega, siis tegelikult on ikka nii, et firmade poolt tuuakse välja just need kõige magusamad ja ihaldusväärsemad kommid, jättes palju muud olulist ütlemata.

Võtame näiteks selle sama H&M riiete taaskasutuseks kogumise kampaania: 2017 koguti kokku üle terve maailma pea 18 tonni rõivaid, mida on väga palju ja kui seda kõike saaks ümbertöödelda ja taaskasutusse suunata, siis oleks see ju lausa super!

Fakt on aga see, et kõiki materjale ei saagi üldse ümbertöödelda ja puuvilla ümbertöötlemisel näiteks, selle kvaliteet langeb, seega väga palju ümbertöödeldud puuvilla ei kasutata. Kuskilt jäi silma, et tegelikult saab kõigist H&M poolt kokku kogutud rõivastest übertöödelda vaid u. 1%.

Ja see sooduskupong, mille kliendid saavad oma vanade riiete tagastamise eest, ärgitab neid ju taas tarbima …

Ja siin ongi tegelikult suurte kiirmoekettide tõeline probleem, nende ärimudel on üles seatud odaval kaubal ja globaalsel massmüügil, tarbimisel. Kiirmoetööstuses ei ole enam ammu nelja hooaega, täna tegutsevad moeturundajad 52 mikro-hooajaga. Ikka selleks, et rohkem müüa! Aga see kõik nõuab ressursse ning suuremat pilti vaadates ei saa siin jätkusuutlikkusest minu meelest väga rääkidagi. 

Kuigi jah, ma ikka ostan aeg-ajalt H&M-st mõne soodsa riideeseme, milleks tavaliselt on t-särk ja seda põhiliselt just Conscious riidevalikust. Muud, sünteetilist kraami, nagu ei tihkagi sealt (ega ka mujalt) selga panna.

2. Video-või filmiarvustus

Käisin Vigri kohvikus Gorilla ja Vigri filmiõhtute raames vaatamas filmi Moest Väljas ehk Out of Fashion ja kuigi vaadatu ei pürgi filmiauhindadele oma teostuse poolest, oli see siiski väga mõtlemapanev ja hariv dokumentaal.

Kõigepealt hämmastas mind see, kui palju etappe on teksapükste tootmisprotsessis – puuvilla kasvatamine ja transport, kanga tootmine, teksaste õmblemine ja järeltöötlemine, nende transport sihtriiki, kus kaup müügiks läheb ning kõike seda saame me lubada hinnaga, mis ei peegelda toote tegelikku hinda –  toorainekulu, logistikakulu, tööjõukulu ning kogu selle protsessi mõju keskkonnale. Samuti pani mind mõtlema, kui mürgised võivad meie riided olla – ei, seal ei ole kümneid või sadu erinevaid keemilisi komponente, vaid koguni tuhandeid. TUHANDEID! 

Ja siiani ei ole nende keemiliste ja sageli mürgiste komponentide koosmõju uuritud. Meie aga kanname selliseid riideid oma õrna ja tundliku ihu vastas.

Mis mind veel hämmastas (ja samas mitte eriti) oli see, kui vähe erinevate moekettide peakontori bossid teavad, mis tegelikult nende rõivaste tootmisprotsessides toimub – kuidas koheldakse töötajaid, kui palju on tootmisjääke, kui palju reostatakse tootmisprotsesside käigus keskkonda jne. Ja kuigi nad kõik rõhuvad oma jätkusuutlikkuse programmidele näitamaks, et nad jutskui teeks midagi looduse ja keskkonna heaks, siis tegelikult ei ole nad huvitatud parandama oma tootmisprotsesse, vähendama reaalselt oma keskkonnamõju, vähendama oma jäätmeid, kasutama ära tootmisjääke jne.

H&M ei olnud valmis lisama oma kollektsioonidesse upcycled rõivaid, kuna nende turundusmudel ei luba seda. Nagu mis mõttes?

Ma muideks ei teadnud ka seda, et põhiline vee ja energia kasutus toimub just rõivaste järeltöötluses.

Kuna Reet Ausi disainitud rõivad, mis õmmeldakse tootmisjääkidest, ei läbi järeltöötlust, ei ole neis ka kahjulikke kemikaale, nende tootmisel säästetakse keskmiselt 75% vett ja 88% energiat. Selline upcycling meetod säästab keskkonda ning väärtustab loodust ja selle ressursse.

Mul tekkis kohe uus austus Reet Ausi suhtes ja olles näinud seda filmi, hindan ma tema tööd kordades kõrgemalt kui ma seda siiani olen teinud. Teadlikkuse küsimus jälle, eks?

Samal ajal kui tema päästab ühe teksapaari, toodetakse samal ajal juurde 10 000 uut paari teksaseid ja sama palju läheb ka prügimäele. See mõte paneb ka asjad justkui perspektiivi. Miks me tarbime nii palju?

3. Teise ringi leid

Isiklikult eelistan tavapoode ja uusi riideid aga olen hakanud üha tihemini käima ka teise ringi kauplustes. Seal on palju valikut ning hinnad on ka kordades soodsamad. Teinekord on küll üsna raske leida seda just õiget ja vajalikku rõivaeset aga lahenduseks on käia teise ringi kauplustes lihtsalt tihemini, siis on suurem võimalus leida need päris enda asjad. Ma väga palju ei ole teise ringi rõivaid ostnud aga mõned kleidid, teksased, kampsunid ja topid olen siiski soetanud. Eelmise suve põhimõtteliselt elasingi teise ringi riietes!

4. Päeva outfit teise ringi kaubast

tekstiilitööstus
Päeva outfit teise ringi kaubast: Tom Tailori pluus Humanast ja teksased Paavlis kaltsukast.

Siin on siis pilt minu outfitist – teksased ja kolmveerand käistega pluus. Seda komplekti saan kanda alles mõne kuu pärast, siis kui mahun taas raseduseelsetesse rõivastesse. Hetkel kõht ja puusad-reied liiga suured, et kanda midagi muud peale rasedariiete. Pluus on muidu hästi mõnusast pehmest puuvillast ja teksad on nagu teksad ikka, praktiliselt tutikad.

***********

Ja kuigi tänane päev oli otseselt seotud tekstiilitööstusega, siis tegelikult tasuks mõelda sellele, et igal tööstusel on omad pahupooled. 

Ka ületarbimisel kui sellisel.

Võimalusel võiks ikka valida teise ringi tooted, olgu selleks siis riided, mööbel, tarbeesemed vms. Loomulikult ei ole absoluutselt midagi halba täiesti uute asjade ostmises aga siis võiks panustada pigem kvaliteedile kui odavale hinnale.

Näiteks, ostsin kaks aastat tagasi 10 eurised kummikud Prismast. Jalas võib-olla on üksikud korrad olnud ja kui siin üks päev tohutu vihmasadu oli, panin kummikud jalga ja läksin uhkelt suurest veelombist läbi ainult selleks, et avastada, et kummikud lasevad täiega läbi!

Siis tuli kohe meelde see lause:

Ma ei ole nii rikas, et osta endale odavaid (loe: mittekvaliteetseid) asju!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.