Prügivaba elu – unistus või reaalsus?

Kui ma saaksin kõigest ühte asja siin maailmas muuta, siis minu sooviks oleks, et me ei toodaks enam prügi. Prügi, mis tekib mõttetult tarbides ning mis ei kao kuhugile, vaid muudkui koguneb ja koguneb ning reostab kõike meie ümber – elukeskkonda, loodust, toitu, õhku jne.

Minu jaoks ei ole see okei.

Ma ei ole kordagi osa võtnud aktsioonist “teeme ära” kuna minu arvates on tegu sümptomite likvideerimisega, samas kui keskenduma peaks hoopis probleemi põhjustele ning tegelema nende põhjustega juurtasandil.

Samas, kui ma käin oma koduküla rannas jalutamas ja näen prügi, mis on merest randa uhutud, korjan ma selle üles ning viin prügikasti. Minu jaoks on see loomulik.Pärispea rand

Küll aga tekitab minus trotsi teiste järgi koristamine.

Ma ei saa aru inimestest, kes jätavad endast randa maha tühjad pudelid, grillialused, suitsukonid jne.  Inimestest, kes viskavad oma prüg(kotid) metsa alla või tee äärde. Inimestest, kes süüdimatult viskavad prahti maha – kommipaberid, suitsukonid, pudelikorgid, salvrätikud vms. Inimestest, kes pakivad iga asja toidupoes eraldi kilekoti sisse ning siis jaotavad need kolm asja kahe suure kilekoti vahel ära – äkki ühest kilekotist ikka ei piisa? Appi!

Kõik see tekitab minus viha – viha teadmatuse ja hoolimatuse vastu.

Aga kuna muutus algab enesest, siis olen otsustanud teisi hukka mitte mõista ning alustada iseenda otsustest ja tegudest. Selleks, et mitte tegeleda prügiga – miks mitte keskenduda prügivabalt elamisele?

Jah, olen siiani kasutanud oma riidest korduvkasutatavaid poekotte ning puuviljad ostnud oma võrkkotis või siis ükshaaval ja ilma pakendita. Aga ikka tühjendan ma oma prügikasti üle päeva ja põhilisteks prügitekitajateks on ikkagi plastikust toidupakendid. Teiseks suureks prügitekitajateks on kosmeetika ja kodukeemia pakendid. Lisan siia oma tänase prügikasti sisu:

prügi

“Prügivabalt pole võimalik elada” olen ma siiani mõelnud.

Sest ma pole kunagi päriselt sellele pühendunud. Paar päeva tagasi lugesin Kadri Kaarna blogi Terviklik Ringlus ning postitusi Facebook’i grupis Pakendivaba pood Eestisse ja see andis mulle uue impulsi ja soovi, midagi reaalselt ka oma elus muuta vaatamata sellele, et põhjuse miks midagi mitte teha, leiab alati!

Eile sain vägagi teadlikuks sellest, kui end ikka ette ei valmista, siis võib arvestada ebaõnnestumisega. Nimelt, käisime koeraga jalutamas ja nagu vahel ikka, jõudsime oma ringiga Tallinna Kalaturule ja ostsime sealt nii kala kui salatit – kuid, kuna see oli plaaniväline ostlemine, siis ei olnud mul ei riidest poekotti ega ka midagi muud kaasas, seega ostud tulid koju kolmes eraldi kilekotis.

Samal päeval (aga natuke hiljem) sattusin ma taaskord plaaniväliselt poodi. Seekord valisin juba teadlikult pakendamata puu- ja köögiviljad aga koju oli need vaja ju ka kuidagi viia, seega pistsin nad lõpuks ikkagi kilekotti. Paha lugu!

kilekotid

Õnneks teadvustan ma endale, et tegu on protsessiga ning uue elustiili juurutamine võibki aega võtta.

Samas on mul üks tore lugu ka eilsest poest käimisest:

Nimelt, kassa järjekorras ladusin oma puu- ja köögiviljad kassalindile ning üks soome proua minu ees jäi mu numpsikuid kassalindil vaatama. Tükk aega vaatas, siis pöördus minu poole ja ütles, et küll mu puu- ja köögiviljad on alles ilusad ja talle väga meeldib, et ma pole neid kilekottidesse pakkinud. Naeratasin ja tänasin teda viisakalt. Siis näitas ta veel oma täiskasvanud pojale ka minu ostukorvi sisu ja seletas talle sama asja soome keeles!

ostukorv

See oli selline südant soojendav vahejuhtum, mis näitab, et tegelikult on võimalik läbi oma tegude ka teisi inspireerida ja innustada. Ja see on nii tore!

Jagan siia lõppu ka ühe mind innustanud TEDx video:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.