Allasurutud viha

Taassünni kursuse jooksul, millest ma ka oma eelmises blogipostituses lühidalt kirjutasin, kogesin palju põnevat. Üks nendest kogemustest oli ka tähendusliku une nägemine. Kui kursuse teisel päeval tegime Kali meditatsiooni oma viha vabastamiseks, siis minul tekkis meditatsiooni käigus küsimus – kus on minu viha? Kas mul seda lihtsalt ei ole (mis tundus vähe tõenäoline) või on see kuskile kaugele ja sügavale allasurutud.

Kursuse eelviimasel päeval nägin ühte erilist ning tähenduslikku unenägu ja üks oluline seik sellest oli: meie õpetaja Tanhit Ma Kali tuli minu juurde ja ütles, et ta tunneb minu olemises allasurutud viha energiat …

Hommikul tundsin kergendust. Mul siis ikkagi on viha! Aga kuidas edasi – kuidas ma sellest teadlikuks saan, kuidas ma selle pinnale toon ning kuidas temaga edasi toimida?

Kuna midagi pinnale ei kerkinud, oli ka see teema paari nädalaga unustusse vajunud. Küll aga kerkis päevakorda järgmine küsimus – miks me käitume ennasthävitavalt? Kõige lihtsam näide -miks ma mugin kooki või saiakest teades, et ma ei peaks seda tegema ja eriti just siis kui see toimub emotsiooni ajel. See on justkui sõltuvus, millest on lausa võimatu vabaneda.

Tundsin, kuidas ma ei usalda enam ennast enda jaoks õigeid valikuid tegema. Tihtilugu on asi autopiloodil elamises aga vahel ma ikka kuulatan ja ma tean, mis on minu jaoks parim valik või otsus ja ma teen ikka risti vastupidi, pea iga kord. MIKS KÜLL???

Kuna ma olen Teal Swan’i õpetuste suur austaja, siis otsisin kohe üles “How to Trust Yourself” video lootes leida vastuseid. Ja vastuseid ma sain. Mind hämmastas see, et me kõik hülgame iseend teatud olukordades. Me ei aktsepteeri end nii heas kui halvas, vaid püüame pidevalt sobituda teiste ootustega, et ära teenida nende heakskiitu ja tunnustust. Kõige raskem oli minu jaoks tõdeda, et eneseusaldamatusest sünnib enese vihkamine, mis hakkab avalduma ennasthävitavas käitumises – olgu selleks siis enesekriitika, ülesöömine, alkohol, narkootikumid, vägivald vms.

Õppetunnid ei tule sinu juurde kunagi hõbekandikul. Pigem on selline tunne, nagu oleksid puuga vastu pead saanud.

Vähemalt minul on küll selline tunne.

Ja et teooria kenasti kinnistatud saaks, sain elult kohe ka reaalse olukorra, kus ma kõiki neid seoseid tunnetada ja kogeda sain. Samuti mõistsin kui raske on mul ennast väljendada – välja öelda oma tõde, nii nagu see on. Ilustamata ja kartmata teise osapoole reaktsiooni.

Teine õppetund kohe laks otsa – läksin täna täiesti “pöördesse” ühest tühisest olukorrast. Ma ei öelnud midagi, sest ülevoolav emotsioon tekitas minus sekundiga lühise ja ma ei tahtnud tühjast tüli teha (ma nimelt väldin konfliktseid situatsioone nagu kulutuld). Ma olin hästi pahane ja see viha kees ja keris tuure –  see olukord muudkui ketras ja ketras mu peas, kuniks ma sain aru miks ma tegelikult vihane olen – ma olen ju tegelikult iseenda peale vihane! Et ma ei öelnud midagi, ei avaldanud oma seisukohta ega edastanud oma tõde antud olukorras. Ma ei väärtustanud iseennast ja ma hülgasin end antud situatsioonis.

Nii, et jah … on olnud tore nädal – olen saanud teadlikuks ühest oma väga tugevast mustrist ning lõpuks, pea kuu aega hiljem, taibanud ka oma allasurutud viha olemust, selle mastaapi ja selle põhjuseid. Nüüd saab juba teadlikumalt edasi elada ning lasta muutustel tasapisi aset leida.

Kui kellelgi on jagada mõni lugu, mis antud teemaga haakub, oleks vahva kui sa seda jagaksid!

2 thoughts on “Allasurutud viha

  1. Mul tekkis selle postitusega kaks mõtet seoses enda kogemustega. Esiteks, kui inimeses on palju eneseviha või allasurutud viha, siis ta sisemne vägi läheb pidevalt kaduma. Vabastades viha, suurendad oma väge. Minul toimis see tõesti nii:) Teiseks, kui hakata tegelema vihaga, siis väga tihti kooruvad sealt alt hoopis uued tunded, tüüpilisemalt kurbus, häbi, süütunne vms. Viha on kuidagi nagu jäämäe tipp. Jällegi minu enda kogemus, mis ei pruugi alati nii olla:)

    1. Aitäh, et oma kogemusi selles vallas jagad! Olen sinuga sisemise väe osas vägagi nõus ja on hea jälgida, millises olukorras ma oma väe ära annan ja millises olukorras seda kasutades ma seda veelgi enam kasvatan.

      Viha kui jäämäe tipp … hmm … väljakutse missugune! 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.