Täiskuu ehk kui taevas on suur ja helendav juustukera!

Ei tea, kas just täiskuu mõjutusest, aga eilne päev olin kohe täitsa turris. Tahtsin ennast kerra tõmmata ja olla täiesti vaikselt ja omaette. Vaimusilmas tekkis kujutluspilt emaüsas olemisest ning see tundus kuidagi nii lohutav ja turvaline.

Õhtuks olin nii kurnatud ja väsinud, et tahtsin lihtsalt magama minna AGA otsustasin süüdata küünla ning olla selle tundega ja mõista tema olemust ning sõnumit. Pisarad hakkasid tasapisi voolama ja minuni jõudis teadmine, et tahan olla aksepteeritud, armastatud ja hoitud!

Ma ei olnud seda endale kunagi teadlikult teadvustanud ning kummalisel moel ei olnud see isegi niivõrd tunne kui primaarne vajadus, mida võib öelda, et olen kogu elu ignoreerinud. Aga nüüd on ta päevavalgel ja võibolla on minu soov pühendada käesolev aasta enesearmastusele olnud intuitiivseks vihjeks, et on aeg pöörata oma tähelepanu sissepoole ning teha tutvust oma sisemise lapsega ning integreerida kõik need valideerimata jäänud ning allasurutud tunded ja emotsioonid.

Olen teekonna alguses ja ükskõik kui ebamugav, raske või valus mingite teemadega silmitsi seismine ka ei oleks, olen ma südamest tänulik!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.