RAAMAT: Lihtsus lastekasvatuses

“Lihtsus lastekasvatuses” on raamat, mille võiks läbi lugeda iga lapsevanem, kes soovib lõpetada pideva laste pärast muretsemise ja valveloleku ning tagada neile kasvamiseks ja arenguks vajaliku ruumi ja vabaduse.

Raamatu lubadus on järgmine:

Kasutades põhimõtet “vähem on rohkem” on võimalik kasvatada rahulikumad ja õnnelikumad lapsed.

Ostsin raamatu kui olin kõigest neljandat kuud rase. Minu sooviks oli valmistuda ette lapsevanemaks olemisele, et juba algusest peale oskaksin luua lapsele tema vajadustest lähtuvalt turvalist ning toetavat keskkonda. Lihtsustamise teema on mulle juba varasemast tuttav ning lihtsus lastekasvatuses tundus kuidagi eriti atraktiivsena – LIHTSUS oli minu jaoks see võlusõna.

Raamatu sissejuhatust lugedes tundus mulle raamatu kirjastiil kuidagi raske ja keeruline. “Võib-olla on see kehva tõlke pärast?” mõtlesin ma endamisi, ja jätkasin lugemist natuke vastumeelselt. Õnneks muutus lugemine juba esimese peatüki juures palju lihtsamaks ja ladusamaks aga siis tabasin end hoopis mõttelt, et ma ju tean seda kõike juba!

Paljulubav algus, kas pole?

Tegelikult on aga tegu suurepärase raamatuga, mis räägib austusest lapsepõlve vastu ning pakub väga konkreetseid lahendusi laste elutempo vähendamiseks, rahutuse ja ärevuse leevendamiseks ning turvatunde loomiseks.

Sest kes saakski mitte nõustuda väitega, et tänapäeva elu täidab üks suur LIIGA PALJU:

liiga palju asju/ tegemisi, liiga palju valikuid, liiga palju informatsiooni ja liiga palju kiirust. Sellise hõivatuse, häirituse, ajasurve ning (vaimse ja füüsilise) segaduse juures röövitakse lastelt aga aeg ja muretus, mida nad nii väga vajavad, et õppida tundma oma maailma ja tärkavaid minasid  – omas tempos, aeglaselt ja tagant kiirustamata.

Mulle väga meeldis see, et raamat oli hästi praktiline ning rohkete näidetega elust enesest. Autor seletas põhjalikult lahti lastega seotud erinevate probleemide olemuse ja nende põhjused, lisas juurde sobivad teadusuuringud ning pakkus välja kohe ka lahendused, kuidas mingites situatsioonides paremini käituda ning millistest muutustest oleks harjumuspärases elukorralduses kõige rohkem abi.

Toon raamatust välja ühe lõigu peatükist “Miks lihtsustada”:

Kujutlege oma kodu …

  • paigana, kus aeg kulgeb pisut aeglasemalt;
  • paigana, mis on vähem segamini ja millel pilk puhkab;
  • paigana, kus on lapsepõlvele piisavalt ruumi ja aega – ning iga päev piisavalt aega üksteise jaoks;
  • paigana, kus mängimine ja maailma tundmaõppimine on lubatud ning hinnatud;
  • paigana, kus on rohkem muretust, sest hakkate vähendama segajaid ning ütlema ei liiga-palju-, liiga-kiiresti- ja liiga-ruttu-stressile;
  • kui selles hakkavad kanda kinnitama rahu ja turvalisus;
  • muutumas paigaks, kus need, keda armastate, tunnevad seda, kuna pöörate neile tähelepanu, hindate neid kõrgelt ja pakute neile kaitset.

Sulgesin silmad ja kujutlesin … silme ette kerkis idülliline kodu, kus kõik toimib loomulikult, pereliikmete tõelistest vajadustest lähtuvalt. Kodu, kus on ruumi ja vabadust, turvatunnet, harmooniat ning rõõmu. Kodu, kus valitseb õnn, rahu, austus ja armastus.

Mina oleksin küll selle visiooni nimel valmis pingutama ja juba eos teadlikke valikuid tegema.

Mida mina peatse lapsevanemana siit raamatust endaga kaasa võtan ja millistele teemadele püüan pöörata kohe algusest peale erilist tähelepanu:

KESKKOND

Keskkonad peaks olema rahulik, korras ja turvaline ning mõistlikkuse piires piiratud valikutega (mänguasjad, raamatud, riided jms). Lapsed, kellele on antud liiga palju valikuid, õpivad neid kõiki alaväärtustama ning ootama midagi veelgi enamat, mida siiani ei ole pakutud. Samas võtavad kõik need valikud tähelepanu lapse loomulikult arengult varases lapsepõlves. Lihtsustatud keskkond suurendab lapse tähelepanuvõimet ning võimet keskendunult mängida – mäng on aga lapse kõige tähtsam “töö”!

Liigne stimulatsioon koormab meeled üle.

Lisaks visuaalsele informatsioonile (asjade rohkus) töötlevad meie meeled ka sellist infot, mida saame lõhnade, helide ja valgustuse kaudu.

Kindlasti tuleks vähendada lõhnade üleküllust (õhuvärskendajad, lõhnaküünlad, seebid, kehahooldusvahendid, erinevad puhastusvahendid jne) ning eriti oluline on seda teha siis kui tooted sisaldavad sünteetlisi lõhnaaineid, mis on ühtviisi kahjulikud nii laste kui ka täiskasvanute tervisele. Samuti tuleks hinnata heli- ja valgusmüra oma kodus ning vajadusel vähendada stimulatsiooni, mis nendest allikatest (taustaks mängivad raadiod ja telerid, ebasobiv valgustus kodus, arvutit- ja teleekraanide vilkuv kuma jms) meie kodudes levib.

Õnneks olen ise üsna tundlik kõigi nende asjade suhtes ja meie kodu juba on üsna rahulik, vaikne ja loomulik. Meil ei ole ei telerit ega raadiot, mis heli- ja valgusmüra tekitaksid. Samuti sõltume suhteliselt palju päevavalgusest ning pimedal ajal kasutame pigem mahedat meeleolu valgustust üldvalgustuse ja laelampide asemel  (talvel on küll vahel tunne, et elame nagu mutid aga meile sobib selline looduse rütmidega kooskõlas elamine). Lõhnadest oleme üsna priid, kasutame ainult looduslikke puhastusvahendid, mesilasvahast küünlaid, naturaalseid eeterlikke õlisid ja looduslikke kosmeetika- ja hügieenitarbeid ning püüan vaikselt veenda ka abikaasat oma habemeajamisvahtu ja deodoranti looduslike alternatiivide vastu vahetama.

RÜTM

See oli minu jaoks väga põnev teema, pani mind mõtlema rütmi tähtsusele, selle rollile minu enda elus ning kuidas saaksin läbi rütmi ja erinevate rituaalide oma tulevasele lapsele kindlus- ja turvatunnet pakkuda, sest nagu autor ütleb, on koduse elu rütmi tugevdamine üks kõige võimsamaid vahendeid laste elu lihtsustamiseks.

Rütm on justkui mingi etteennustatava mustri kordus – lapsed ja pere teevad seda kas iga päev, iga nädal või iga kuu. Ühistes tegemistes perekonnana peitub regulaarsus, püsivus ja see tekitabki  lastes kindlus- ja turvatunde, sest laps teab, mida oodata.

Rütmid meie elus loovad ka pause – aega meie päevas kui ei toimu justkui midagi, aga just need on hetked, mil kujundatakse omavahelisi suhteid. Kui olla püsivalt laste jaoks olemas, saavad nad ise valida aja ja koha, mil end teile avada. Sama kehtib minu meelest ka täiskasvanute kohta.

GRAAFIKUD

Liiga palju organiseeritud tegevust võib piirata lapse suutlikkust end motiveerida ja suunata. Lapsevanematena peame lubama oma lastel igavust tunda, sest kui lapsed otsivad omale tegevust igavuse peletamiseks, muutuvad nad loominguliseks. Samuti on oluline tasakaalustada aktiivsemaid päevi rahulikematega, et vältida lapse ülestimuleerimist. Kindlasti võiks nädalas olla kasvõi üks päev – nt. pühapäev, mil võetakse teadlikult hingetõmbe aega. Mina mäletan küll väga selgelt lapsepõlvest pühapäevast päeva kui vaikset ja “igavat” päeva, mil mitte miskit ei toimunud, isegi inimesi liikus tänavatel vähem.

KAITSMINE TÄISKASVANUTE MAAILMA EEST

Meie ajastut iseloomustab meediaküllus, kuid see ei pea üle ujutama ka laste lapsepõlvesid. Autor soovitab vähendada igasugust ekraaniaega (TV, videomängud, tahvelarvuti, mobiil jne) ning peredele, kus on kasvamas 7-aastased ja nooremad lapsed, soovitab ta üldse televiisorist loobuda, põhjendades kenasti ära ka miks. Vanemad võiksid vähendada kokkupuudet meediaga, eriti uudistega, sest lapsed toituvad vanemate emotsioonidest (uudised ja meedia on aga tuntud oma kõmuliste uudiste poolest, mis sageli kipuvad ka negatiivse alatooniga olema).

Tegelikult on nii, et laste ja täiskasvanute maailmad tuleb eraldi hoida. See ei tähenda, et need kaks maailma ei puutu omavahel kunagi kokku, kuid see tähendab, et on kindlad jutuajamised ja teemad, mis on mõeldud ainult täiskasvanutele.

Näiteks, ma ei kujuta ette, kuidas üks väike tegelane suudaks toime tulla pideva infoga keskkonnaprobleemidest. Kuigi see on minu jaoks väga oluline ja südamelähedane teema, ei suuda ma isegi teinekord nende teemade raskusega toime tulla ja ärkan keset ööd üles endal süda eesti metsade pärast valutamas. Loomulikult soovin ma oma lapsele loodushoidu õpetada aga seda positiivses võtmes ja vastavalt lapse vanusele ning arengule.

Lastel puuduvad vaimsed võimed, et töötada läbi suurt hulka teavet, eriti probleemide ja teemade kohta, mis jäävad nende huvipiirkonnast kaugele välja. Lastel on vaja teada, et neil on koht heas maailmas ja lootusrikas tulevik.

Siin on ka üks hea nipp, mis aitab vanematel vähem ja teadlikumalt rääkida: enne kui midagi ütled, küsi endalt kolm küsimust – Kas see on tõene? Kas see on heatahtlik? Kas see on vajalik?

Rääkige vähem, sest mida rohkem te ütlete, seda vähem te kuulete.

Laste teadlikkus oma emotsioonidest.

Kuni kümnenda eluaastani on laste emotsionaalne teadlikkus ja sõnavara liiga ebaküpsed, et lahata oma emotsioone. Kahtlemata on lastel tunded, ent sageli on need alateadlikud ega eristu kuigi selgelt. Kui küsida nendelt ükskõik, mis laadi konflikti või ärrituse korral, kuidas nad ennast tunnevad, vastab enamik äärmiselt ausalt: “Halvasti!”

Ei ole mõtet hakata neid tundeid ja emotsioone lahkama hakata, sest see võib lapse närviliseks muuta ning tõugates last teadlikkuse poole, mida tal veel ei ole, kanname talle üle iseenda emotsioonid. Emotsionaalne intelligentsus areneb välja koos identiteedi aeglase tekke ja elukogrmuste järkjärgulise kogunemisega.

*******

Kokkuvõtteks tahan öelda, et iga peatüki juures hämmastusin kui suures osas kõlab kirjutatu ka täiskasvanute kohta – ma tõmbasin nii mõnelgi korral paralleele oma eluga ning sain sageli selgitust mingite isiklike olukordade osas. Samuti imestasin ma nende mehhanismide üle, mis mõjutavad lapsi ja täiskasvanuid ühtemoodi (oleme ju kõigest täiskasvanud lapsed) ning mõtisklesin selle üle, kuidas raamatus väljapakutud lahendused võiksid toimida ka tänapäeva täiskasvanutemaailma lihtsustamisel.

“Lihtsus lastekasvatuses” on igati põnev ja mõtteainet pakkuv lugemine ning kindlasti pöördun ma selle raamatu juurde tagasi veel mitmeid kordi kui juba reaalselt mingite olukordadega silmitsi seisan ja lapsevanemana sobivaid lahendusi otsin. Ja kuigi see raamat ei ole must read raseduse ajal, sest puudutab pigem juba natuke suuremaid lapsi, mitte päris imikuid, võib seda lugeda ka ootuse ajal, sest annab tulevasele lapsevanemale positiivse laengu, mõistmise laste vajadustest ning kindlustunde nii iseenda kui oma laste elu lihtsustamisel.

  • Raamat: Lihtsus lastekasvatuses
  • Autorid: Kim John Payne, Lisa M. Ross
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Kirjastus: Pegasus

P.S. kas sina oled juba lugenud seda raamatut ja millised mõtted, kogemused sul sellega seoses on? Võib-olla oled juba midagi ka praktikas rakendanud – jaga kindlasti, mis sinu peres toimis ja millistest nõuannetest kõige enam kasu oli.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.