Potitreeninguta mähkmevabaks

Lugu sellest, kuidas meie laps mähkmevabaks sai. Mia saab järgmisel kuul pooleteise aastaseks aga juba täna on ta täiesti mähkmevaba ja seda ilma igasuguse potitreeninguta. Ütleme nii, et sõna “potitreening” ei imponeeri mulle kohe kuidagi, sest kõlab (vähemalt minu arvates) lapse suhtes veidi üleolevalt ning on terminina pigem eksitav. Tegu on ju siiski lapsele potil käimise võimaldamisega!

Pissipoti tutvustamine

Käisime Miaga novembris aastases tervisekontrollis ja perearst uuris, kas oleme lapsele potti ka juba tutvustanud. Ei olnud. Meil polnud isegi potti, mida tutvustada.

Poodides on ilmselt valik suur ja lai aga meie valisime IKEA LOCKIG pissipoti, mida on lihtne tühjendada ja puhastada ning tänaseks võin kinnitada, et tegu on tõesti hästi mugava ja praktilise pissipotiga. Hind peaks ka igaühele taskukohane olema – 5,79 €.

Poti tutvustamisperioodil (november-detsember) võimaldasin ma lapsel potile minna iga kord kui ta ärkas ja iga kord peale söömist. Kuna tol hetkel vajas meie väike roosinupuke abi potile tagurdamise, sellele istumise ning pärast ka sealt tõusmisega, siis ülejäänud aja harjutaski ta pigem neid oskusi kui et päriselt pissil käimist. Kuivtrenn jätkus ka siis kui ta oli potiga nö. sõbraks saanud ja me hakkasime koos vetsus käima. Mina istusin enda potil ja tema enda omal.

potitreeninguta mähkmevabaks
Poti tutvustamisperiood, IKEA LOCKIG

Struktureeritud potitreening vs vabas vormis potil käimise harjutamine

Mingit konkreetset plaani ega kindlat eesmärki laps kohe ruttu-ruttu mähkmevabaks saada mul polnud. Mia oskas juba ise potile istuda ja sealt püsti tõusta, seega temapoolne valmisolek oli justkui olemas. Minu mõte oli lasta tal esialgu kodus palja pepuga ringi toimetada ning vaadata jooksvalt, kuidas asjad arenevad. Olin moraalselt valmis ning pissi-kaka koristamine ei tundunud ka mingi tohutu probleemina – kergesti puhastatavad põrandad ja ei mingeid vaipu!

Seega jaanuarist oli meil kodus ringi lippamas üks palja pepuga pisipiiga. Rutiin jäi samaks – viisin tirtsu potile kohe peale ärkamist ja peale söömist ainult selle vahega, et kodus olemise ajaks ma talle mähkmeid enam jalga ei pannud. Ma püüdsin pingsalt jälgida tema märguandeid ning tunnetada mingitki rütmi aga täiesti edutult. 

Kohe algusest peale püüdsin talle jooksvalt kõike selgitada: nt. kui piss põrandale tuli, ütlesin talle rahulikult “Vaata, pissu tuli! Koristame selle nüüd ära ja pühime põranda ilusti puhtaks.” Ta läks pühkimise jutu peale oma korvikesest lappi tooma ja nii me seal siis kahekesi koristasime. Mina koristasin päriselt ja tema imiteeris minu tegevust. Vahel näitas ta mulle ette, kust veel pühkimata oli ja kust veel märg. Mõnikord aga ei huvitanud see koristamine teda üldse ja ta toimetas omi asju edasi.

Ühesõnaga, ma püüdsin jälgida last ning lähtuda oma sisetunnetusest. Eesmärgiks oli võimaldada lapsel õppida tundma ja kontrollima oma kehalisi funktsioone ning mõista põhjus-tagajärg seoseid. Ja alles seejärel liikuda samm-sammu haaval täieliku mähkmevabaduseni.

Kõige raskem selle protsessi juures oli minu jaoks see, et ma võimaldasin oma lapsele potil käimise võimalust ainult osaliselt – kodus toimetades oli pissipott alati käepärast aga muul ajal nt. külas, poes või õues käies ning unede ajal pidi ta oma häda mähkmesse tegema. Eriti raske oli siis, kui ta andis märku, et tal on häda aga potile minemise võimalust ei olnud.

I etapp: kodune ärkveloleku aeg mähkmevabaks

Kuna lapsel oli alguses olnud paar kuud sellist rahulikku potiga tutvumise aega, siis oli ta potitamise ajaks pissipotiga juba ära harjunud ning teadis, mis seal poti peal tehakse. Mul ei olnud vaja teda sinna meelitada, temaga seal raamatuid lugeda, mängida ega pikalt pissi oodates istuda. Kui lapsel paari minuti jooksul potil istudes pissi ei tulnud, proovisime mõne aja pärast lihtsalt uuesti.

Ütleme nii, et alguses oli ikka päris palju koristamist, sest põrandale sattus rohkem kui potti AGA nädala-paari jooksul (ma enam päris täpselt ei mäleta) hakkas lapsel tekkima seos pissihäda ja põrandale ilmuvate loikude vahel. Alguses tuli soru täies mahus põrandale ja laps lihtsalt jälgis toimuvat. Mingi hetk aga hakkas ta oma põit natuke paremini kontrollima – kui paar tilka oli juba põrandale tulnud, sai ta aru, et piss tuleb ja andis mulle kiiresti kohapeal tammudes märku, et tal on vaja potile minna, ise samas pissi kinni hoides. Hiljem lisandus tammumisele ka sõnaline märguanne “kaka-kaka!” mida ta mulle iga kord üsna valjuhäälselt hüüdis.

Igakord kui piss potti tuli, ütlesin ma lihtsalt AITÄH. 

Ma ei kiitnud, plaksutanud ega premeerinud Miat. Küll aga elasin ma talle siiralt kaasa, naeratasin julgustavalt ning ütlesin rõõmsal häälel ja südamest aitäh – nii lapsele kui ka pissile, et too potti tuli 🙂 Mingil hetkel hakkas tirtsuke koos minuga “aitäh” ütlema ja see oli nii võluvalt armas. 

Esimese kuu lõpuks oskas laps juba iseseisvalt potile minna kui tal pissihäda tuli. Ta teadis, kuhu on vaja minna ja mida seal teha. Meie omalt poolt hoidsime vannitoa ust alati irvakil, et laps saaks vajadusel ise pissile minna. Mäletan nii hästi neid esimesi kordi kui läksin vannituppa ja minu üllatuseks oli potis piss. See tähendas, et laps oli vahepeal täiesti iseseisvalt potil asjatamas käinud. Nii uhke tunne oli, ausalt! Aga üldiselt käisime ikkagi koos, sest mina aitasin tal body tagumise ja pikema otsa üles tõsta, et see potis märjaks ei saaks ja olin niisama moraalseks toeks. 

Kodus mähkmevabalt toimetamas
Kodus mähkmevabalt toimetamas.

Muide alguses, kui laps alles hakkas potil käima, oli tal  suur huvi oma pissi vastu. Ta tahtis alati oma sorinat kätega katsuda või siis pärast pissipotis natuke solberdada. Loomulikult ei meeldinud see mulle aga samas lubasin ma tal seda teha – las laps avastab maailma ja õpib oma keha tundma. Pärast pesime käed seebiga kenasti puhtaks ning olime mõlemad õnnelikud, sest tema sai oma uudishimu rahuldatud ja minupoolsed hügieeninõuded olid ka täidetud.

Veebruari lõpus ostsin lapsele trussikud, et ta ei peaks enam palja tagumikuga ringi jooksma aga esimesel korral tuli piss püksi ja millegipärast jätsin ma selle mõtte kohe ka sinnapaika ning läksime tagasi äraproovitud püksata variandi juurde. Ilmselt tekitasin ma enda peas seose, et kuna laps ei oska veel ise pükse alla ja pärast tagasi jalga tõmmata, siis ei ole veel õige aeg.

Kakamise hirm

Kakamisega juhtus selline lugu, et ühel päeval astusin ma ootamatu hunniku sisse ning suurest ehmatusest reageerisin olukorda arvestades kohatult üle. Paar päeva hiljem tekkis lapsel kaka/kakamise ees hirm. Kui ta tundis, et midagi hakkab tulema, sattus laps pabinasse. Ta vaeseke ei tahtnud põrandale teha aga potile keeldus ka minemast, vingerdas ja nuttis ning oli silmnähtavalt stressis. Me püüdsime teda rahustada nii hästi kui oskasime, pakkuda talle alternatiivina suurde potti kakamist ja mida kõike veel aga potil pidime teda lõpuks ikka natuke sunniviisiliselt kinni hoidma. See oli üsna pingeline periood meie kõigi jaoks, kuigi kestis vaid mõned päevad. Lapsel oli hirm ja meie muretsesime, sest ei teadnud, miks või kust selline hirm tekkinud oli või kuidas antud olukorda kõige paremini lahendada. Ma ise arvan, et see oli eespool kirjeldatud vahejuhtumiga seotud. Õnneks ei kestnud see hirm kuigi kaua ning edasi sujus kõik juba hoopis palju paremini.

II etapp: päevauned mähkmevabaks

Mingil hetkel veebruaris jäi laps paaril korral magama ilma mähkmeta, ma panin talle selle jalga siis kui ta oli juba sügavas unes. Ühel päeval aga otsustasin, et ei hakka mähet päevase une ajaks üldse panema, et kui juhtubki õnnetus, on lapsel veekindel lina all. Laps oli lõunaunest ärgates kuiv. Ja nii ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval. Sellest ajast alates ei ole ma tirtsule enam lõunauneks mähet pannud. 

Selle etapi lõpuks olid meil mähkmed kasutuses veel öösel ning siis kui käisime kodust väljas nt. õues või külas.

Koroonaviirusega seotud eriolukord

Märtsi keskel sõitsime terve perega pikaks nädalavahetuseks maale. Kuu aega hiljem oleme me ikka veel siin, sest kuulutati välja eriolukord seoses koroonaviirusega ja kui oli valida, kas enesekarantiin väikeses linnakorteris või maal mamma juures, siis (otseloomulikult!) langes valik jääda maale. 

Paraku on mamma maja veel lõpuni remontimata ning põrandad üsna jahedad. Kuna me ise elame väikeses kõrvalmajas, siis mamma juurde minekuks panime ikka mähkmed ja püksid jalga. 

Mamma juures mähkmevabalt
Mamma juures.

Paar nädalat tagasi otsustasin proovida taaskord trussikute ja pükste varianti. Esimesel paaril-kolmel korral tuli lapsel piss püksi ja peale seda ta enam pükstesse pole teinud. Ta tajus üsna kiiresti ära, et trussikud ja püksid pole sama, mis jalas olev mähe. Jälle üks pisike võit! Kuigi praegu mõtlen, et oleksin võinud juba esimesel korral linnas lapsele võimaluse anda selle trussikuvariandiga kauem harjuda ja mitte kohe alla anda ning tagasi oma mugavustsooni pugeda.

III etapp: õuekäimised mähkmevabaks

Oleme seoses eriolukorraga viimased kuu aega maal elanud ja õues käimine on meie jaoks puhas lust olnud! Jah, meil ei ole siin erilisi atraktsioone aga meil on midagi hoopis paremat – suure pärna all üks minu lapsepõlvekiik ja siis on meil veel LOODUS, parim mänguväljak üldse! Hästi mõnus on ka see, et maal elades ei pea õue minema, astud uksest välja ja oledki õues. Linnas peab üldiselt mänguväljakule jõudmiseks natuke autoliiklusega tänavatel seiklema ning mänguväljak ise on ka selline üsna elutu plats kiikede, liivakastide, turnikate ja liumägedega. Hea kui lähedal on mõni park või veel parem, kui mänguväljak on linnapargi üks osa.

Ühesõnaga, kui ilmad vahepeal soojemaks läksid ning talvekombe võis julgelt softshelli vastu vahetada otsustasin proovida õuesoleku ajal ka mähkmevabalt hakkama saada. Suunasin lapse enne õue minekut pissile ja kui ta oli kenasti potti pissinud, panime riidesse ja läksime õue (enne ei hakanud üldse kuskile minemagi). Selliselt toimetades saime rahulikult tunnikese-paar väljas möllata ja siis tuppa tulles võimaldasin lapsele taaskord potile minna. Siiani on kõik enne ja pärast pissid potti tulnud ning kombe kuivaks jäänud. 

Õues mähkmevabalt
Maal on vankri asemel käru!

Mõned päeva tagasi küsis laps õues olles ise potile (märksõnaks on endiselt “kaka!”) ja kuna olime siin oma hoovis, saime ruttu tuppa minna, riidest lahti võtta ja laps pissiski kenasti potti. See tekitas minus veelgi rohkem kindlustunnet ja usaldust, sest:

  1. laps andis märku, et tal on vaja potile minna 
  2. laps suutis juba natukene rohkem oma põit kontrollida

Mul oli selle üle hästi hea meel, sest varem ei osanud ma isegi arvata, et laps enne suurt sooja suve õues mähkmevabalt toimetama hakkab. Ju mul oli kuskilt külge jäänud valearusaam, et õues tuleb ka lasta lapsel alguses ilma püksata ringi joosta – et kui tulebki piss, siis pole hullu. 

IV etapp: öised uned mähkmevabaks

Lisaks sellele, et laps hakkas õues ilma mähkmeteta käima, ärkas ta eelmisel nädalal kolmel järjestikusel hommikul kuiva mähkmega. Mulle tundus see kuidagi ootamatu aga sellegipoolest võtsin julguse kokku, panin vaimu valmis ning lubasin Mia igal järgneval õhtul ilma mähkmeta magama minna. Meil on voodis lapse magamiskohas veekindel aluslina, samuti pakkusin ma tirtsule võimalust öösel potile minna ja siiani on kõik kenasti sujunud. Kindlasti mängib rolli ka see, et ta öösel enam nii tihti rinda ei võta ja pissihäda ei ole nii suur, muidu peaksin teda lihtsalt tihemini potile panema. Poolunisena ta potile veel ise ei lähe ja päris üles äratada ma teda ka ei taha, seega tõstan ta vaikselt ise potile. 

EDIT vol1: tänaseks magab laps terve öö ja pissile läheb alles hommikul peale ärkamist.

EDIT vol2: kümme päeva peale mähkmeteta uinumist juhtus esimene “õnnetus” ja kuigi tahtsin pisipiigale kohe mähkmed tagasi jalga tõmmata, vaatame kõigepealt mõned ööd veel, kas seda on ikka vaja.

Põhjus miks ma kirjutasin, et lubasin Mial ilma mähkmeta magama minna oli see, et viimased paar-kolm nädalat oli lapsele mähkmete jalga saamine üks suur-suur väljakutse. Eriti õhtuti, enne magamaminekut. Ta võttis mähkme kätte, ütles väga kindlalt EI TAHA ning viskas selle siis demonstratiivselt kõrvale. Tohutu protest ja vastupanu. Ma proovisin igasuguseid kavalusi aga lõpuks oligi väga raske rahulikuks jääda kogu selle draama juures. Võimalik, et ta andis mulle juba siis sellega märku, et on valmis ilma mähkmeteta magama. Ja oh seda rõõmu, kui ta sai aru, et ta ei pea enam ööseks mähkmeid panema. Vot sulle siis aasta ja viiekuust last!

Kas minu 1a. 5k. laps ongi nüüd mähkmevaba?

Jah, on küll. Kas ta on seda ka poole aasta või aasta pärast? Ma ei tea, ilmselt siiski on. Samas on reaalne ka võimalus, et kui mingil põhjusel peaks meil tekkima vajadus mähkmete järele, siis võtame need taas süümepiinadeta kasutusele. Olen enam kui kindel, et lapsel tuleb ette nii väiksemaid kui suuremaid äpardusi aga see ongi normaalne ja käib asja juurde. Ja kui ei tulegi, siis on ju lihtsalt suurepärane!

Kas norm või pigem erand

Ei mina ega minu laps ole kuidagi kehvemad või erilisemad kui teised. Me lihtsalt võtsime üks samm korraga arvestades minu enda ja lapse valmisolekut. Ma ei tea, mis on keskmine vanus, millal lapsed mähkmevabaks saavad ja kui kiiresti nad seda teevad aga sellel ei ole ka mingit tähtsust. See ei ole võistlus. Lapsed on erinevad, vanemad on erinevad, kodune olukord ja elulised situatsioonid on erinevad. 

Meil võttis kokku natuke üle kolme kuu, et laps oleks 100% mähkmevaba. Ilmselt jäid mingid etapid minu taha toppama ja kui mitte koroonaviirusest tingitud eriolukord, siis tõenäoliselt käiks pisipiiga osaliselt ikka veel mähkmetes.

See kõik on olnud üks mõnus kooskulgemine, ilma liigse planeerimise, stressi või pingeteta. Ma ütlen mõnus, sest minu jaoks ei olnud lapsele potilkäimise võimaldamine mingi ebameeldiv kohustus, pigem hea võimalus oma lapsega lähedust jagada – olla kohal, olla tema jaoks olemas, tema eest hoolitseda, temaga koos “maailma avastada” ning rõõmu ja kordaminekuid jagada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga