Meil on kodus kaheaastane laps!

Kaks aastat tagasi sündis meie perre pisike Mia ja meist said vanemad. Ja kuigi varasemalt ei ole ma väga kajastanud mingeid areguetappe vms. siis nüüd tundsin küll, et tahaksin mõned enda jaoks olulisemad asjad kirja panna. Pisipiiga on ikkagi kaheaastane laps juba!

Väike tulesäde!

… just nii kirjeldaksin ma meie tütrekest. Temas on palju energiat, sädet ja jõulisust. Samas on temas ka palju õrnust, hellust ja hoolitsust. Ma ei ole nii suurt kaisutajat-kallistajat-musutajat varem näinud! Alles hiljuti jäi ta mu kaisus magama nii, et tema väikesed käekesed olid tugevalt minu kaela ümber põimitud ja tema ninake õrnalt minu põse vastu surutud. Kuidas saab nii üldse magama jääda, ma ei tea AGA see oli niiiiii armas, et ma lihtsalt sulasin.

Temas on iseloomu ja isepäisust. Kui ta midagi tahab, siis tahab ta seda KOHE PRAEGU, mitte kaks minutut hiljem ning on selles osas, mida ta tahab, üsna konkreetne. Oma peene huumoritaju on ta ilmselt pärinud isalt ja kuigi kakanalju meil kodus (vähemalt veel) ei tehta siis kedagi puuksukotiks kutsuda pole probleemi aga selleks peab tavaliselt ikka põhjust ka olema.

Emme on hetkel see maailma kõige olulisem inimene ja issi parim mängukaaslane, kellega koos legosid ja puslesid kokku panna, joonistada või palli mängida ning kes räägib alati kõige põnevamaid lugusid sellest, mis päeva jooksul toimunud on. Peitust meeldib Miale mängida alati ja igas asendis aga kõige lahedam on seda teha ikkagi koos mammaga.

KÕIK KOOS – pisipiiga jaoks on väga oluline tervikutunne – see kui teeme asju kõik koos … emme, issi ja Mia … vahet pole, kas tegu on õhtusöögi söömisega, pargis käimisega, loomaaiakülastusega või bingo mängimisega. Oluline on, et teeme seda kõik koos.

Ahhhh … neid tundeid ja emotsioone seoses pisipiigaga on nii palju, et ei oskagi neid kuskilt otsast kirja panna ja ilmselt nii nagu iga teinegi lapsevanem, tunnen ka mina, et just minu laps on see kõige-kõigem ja kõige kallim. 

Ma olen lihtsalt nii tänulik, et see kaunis hing just meie peres kasvab.

Magamine

Pisipiiga magab kenasti terve öö juba ma ei tea, mis ajast! Või noh, sellest ajast kui ta öösel enam rinda ei võta ehk siis oma kuus kuud juba kindlasti. Vahel ta jutustab unes, mõnikord vähkreb ja liigub terve voodi ulatuses ringi, viskab tähekest aga üldiselt on ta ikkagi üsna eeskujulik magaja. Magama läheb ta pigem hilja, kuskil üheksa ja kümne vahel. Ma ise eelistaks muidugi, et ta uinuks nõks varem aga ei ole mina siiani suutnud teda varem magama panna … ikka jääb alles siis, kui ta ise selleks valmis on. Mina pean uinumise hetkel veel juures olema aga enam mitte kaisus, seega lootust on, et mingil hetkel hakkab päris ise magama jääma.

Lõunaunega on natukene teised lood.

Kodus on ta lõunaunne ise jäänud vaid üksikud korrad. Ikka on vaja enne natuke kaisutada ja tissutada, ka siis kui magada veel tegelikult ei tahaks. Lõunaune eelne aeg on hetkel ainus kord kui ta veel rinda saab. Ja kuigi ma olen üritanud rinna andmist päris ära lõpetada, ei ole laps selleks veel valmis. Eks ma püüan siis usaldada seda õiget aega. 

Kui muidu on Mia lõunaund maganud kuskil poolteist tundi (unetsüklite vahel virgus üsna tihti ning vajas minu abi uuesti uinumisel), siis viimasel ajal on lõunauned veidi lühemad olnud, pigem sinna tunnikese kanti, vahel ka lühemad. Ja igasuguste käimistega, mil pisipiiga autos kasvõi 15-20 minutiks uinub, jääb uni poolikuks ning tänu sellele tuleb ülejäänud päeva veeta vähe pahurama ja ärrituvama lapsega.

Mähkmed ja potilkäimine

Mähkmed on meie jaoks juba ammu unustatud teema – pisipiiga on juba seitse kuud täiesti mähkmevaba olnud. Loe ka postitust “Potitreeninguta mähkmevabaks”.

Ma ise olen tegelikult nii üllatunud, et öiseid “õnnetusi” on terve selle aja jooksul olnud vaid kaks ja needki juhtusid päris alguses, seega ei vääri tegelikult mainimistki.

Küll aga on üsna tavaline, et suures mänguhoos või väsinuna ei taju tirts oma kehamärguandeid nii hästi kui muidu, seega aluspükse on meil varutud kohe rohkem. Mina sellest probleemi ei tee aga ta ise on mõned korrad vist häbenenud.

Ma ütlen ausalt, minu emasüda on nii uhke, et meie kaheaastane on juba nii iseseisev – käib ise oma väikesel potil asjatamas ning saab iseseisvalt kõigi vajalike toimingutega kenasti hakkama. Jah, võib-olla ei tule kõik veel nii hästi välja ja number kahega on tal natuke abi vaja aga see lapse sisemine soov ja püüdlus iseseisvumise poole on lihtsalt hämmastav! 

Rääkimine

Esimesi sõnu hakkas pisipiiga ütlema kuskil aasatselt. Tänaseks saab ta juba kõik jutud nii eesti kui inglise keeles räägitud. Mind üllatab tegelikult see, et ta neid kahte keelt rääkides omavahel eriti segamini ei aja ning suudab paralleelselt suhelda minuga eesti keeles ja oma isaga inglise keeles. Jah, vahel eelistab mõnda sõna inglise keeles öelda (nt. lemon, ice cream) ja kui mõnda sõna inglise keeles ei tea, siis ütleb eesti keeles.

Ma pole veel tähele pannud, et Mia mingeid omakeelseid sõnu kasutaks (minul oli neid omal ajal vist küll ja veel, olen ju ka kakskeelses peres kasvanud) aga võib-olla see alles tuleb. Samuti ei lühenda tirts pikki ja keerulisi sõnu, vaid püüab neid siiski nii hästi kui suudab välja hääldada. Üks sõna praegu siiski on .. fotoraat .. lühend fotoaparaadist siis.

R-i ja susisevaid häälikuid ta veel õigesti hääldada ei oska, samuti olen tähele pannud, et ka teatud kaashäälikuühendid on tema jaoks keerulised. Hetkel ma üldse ei muretse, pigem tunnen suurt uhkust ja rõõmu oma pisikese jutupauniku üle. Küll kõik tuleb omal ajal, ja kui ei tule, siis otsime abi.

Lisaks rääkimisele, meeldib pisipiigale väga ka laulda. Pidevalt laulab mingit laulusalmiskest, või noh, nii palju kui ta sellest mäletab. Vahel vaikselt, vahel nii, et terve korter kajab! Hetkelemmikud on tal “Old MacDonald had a farm” ja “Somewhere Over the Rainbow” Judy Garlandi esituses.

Selle viimase laulu laulmiseks peab tal kindlasti kleit seljas olema, patsid peas ja tavaliselt haarab ka oma mängukoera kaissu. Et oleks ikka tõetruu, nagu videos.

Ilmselt tuleb meil varsti pisipiigale otsida võimalus kuskil muusika- või lauluringis käia.

Riietumine

Oskab ise trussikud ja püksid jalga panna, seeliku selga tõmmata. Pluuside, kampsunite ja kleitidega on veel natuke abi vaja. Ta ei oska neid veel üle pea tõmmata nii, et käed ka varrukatesse saaksid. Mütside ja sallidega saab ise hakkama, samuti sokkide ning kõigi jalanõudega. Jope ja kombega on ka veel abi vaja.

Eks need riietumise oskused vajavad veel harjutamist ning vilumus tuleb aja ja praktikaga.

Ja kuigi tirts peaks saama juba üsna hästi ise hakkama, siis ega ta väga riideid vahetada ei armasta. Üldiselt püüan talle pakkuda võimalust ise riietuda AGA kuna ta hea meelega riideid üldse ei vahetaks, siis pean seda protsessi ikka ise suunama. Pisipiiga silkaks vist üldse terve päeva paljalt ringi.

Hügieen

Alustame kätepesust, sellega saab ta väga hästi hakkama! Ma ei ole talle veel korralikku kätepesu ette näidanud, seebitab hetkel niisama. Aga ega minagi teadnud kuni selle kevadeni, kuidas käsi õigesti pesta. Samuti vajavad harjutamist kätepesu rutiinid – kätepesu õuest tuppa tulles, enne sööki, peale potil käimist jne.

Hambaid peseb tüdruk väga sümboolselt, tavaliselt pesen ta hambad ise veelkord üle. Käsi kuivatab hetkel nii, et patsutab lihtsalt käelabad käterätikul kuivaks. Juukseid ise ei kammi, kuigi juuksehari on olemas ning nägu ei taha ka veel väga pesta. Šampoon on kõige suurem vaenlane, keda eales nähtud, seega juustepesu on emmele-issile iga kord paras väljakutse.

Söömine

Pisipiiga oskab süüa nii lusika kui kahvliga ning vett joob algusest peale oma väikesest klaasist, kuigi praegu saab juba hakkama ka minu pooleliitrise klaasiga 🙂

Janujoogiks on tal vesi, lemmikjoogiks piim ning vahel joome õhtuti koos ka kummeliteed. Kõik puuviljad ja marjad on lemmikud. Köögiviljadest armastab värsket porgandit, paprikat, kurki, avokaadot ja tomatit. Konserveeritud mais on lemmik ning vahepeal oli ka hummus aukohal. Kartulit ta millegipärast eriti ei armasta, samuti ka munavalget. Lemmiktoitu kui sellist tal ei ole ning söögi osas on üldiselt valiv.

Igapäevaelu toimetused

Ütleme nii, et hetkel ta igapäevaelu toimetustest eriti huvitatud ei ole. Mõned kuud tagasi aitas suure õhinaga pesu pesumasinasse tõsta ja sealt pärast välja võtta. Mingi vahe kasutas ta päris palju veepritsi, et lilli pritsida ja orhideel juuri niisutada aga praegu on see kuidagi soiku jäänud.

Ilmselt pean kühvlid-harjad kuidagi paremini välja panema, sest huvi tal justkui on aga kodus ei kasuta. Söögitegemisest ei ole ta siiani ka suurt huvitatud olnud, kuigi viimastel nädalatel piilub ta aina rohkem ka köögipoolele. Lõigata talle meeldib ja tainast sõtkuda-rullida samuti. Sellest tulenevalt võtsime plaani iganädalased pitsareeded, kus iga pereliige, sh. ka Mia saab endale ise pitsa meisterdada.

Mia oma on see väiksem. Vähese suunamise ja abiga sai ka tema oma pisikese pitsa kenasti lisanditega kaetud. Pärast sõi suure isuga ära ka!

Mida Miale teha meeldib?

Kuna pisipiiga lasteaias veel ei käi, ja ilmselt veel niipea ei lähe ka, siis toimetamegi enamjaolt kodus. Kevadest alates oleme käinud ühel korral nädalas ka mänguhommikutel – Mial on olnud võimalus teiste laste ja täiskasvanutega kohtuda ning suhelda, erinevaid tegemisi proovida, uusi toredaid kogemusi saada. Õues ja looduses koosveedetud aeg on vast kõige eredamad muljed jätnud … Kuristu miniloomaaia külastamine, metsas mustikal käimine, kastanite korjamine, väiksel rabamatkal seiklemine … Suur-suur aitäh selle mänguhommiku emmedele ja nende lastele, hästi tore on olnud!

Eesti Loodusmuuseumi ekspositsioonil Eesti sood.

Loomulikult oleme käinud ka ise, koos perega, aga mänguhommikud on olnud kohe kuidagi erilised meie jaoks.

Raamatud

Ramaatud on olnud juba üle aasta väga aktuaalne ja huvipakkuv teema. Loeme raamatuid iga päev … õigem oleks vist öelda, et vaatame pilte, kirjeldame neid, räägime piltidel toimuvast ning lähtudes lapse huvidest ja konkreetsest raamatust, keskendume mingitele detailidele. Tekst kui selline ei paku veel pisipiigale väga suurt huvi. Samas on juba üksikud raamatud, mille teksti ta tahab ise “lugeda” ise samal ajal näpuga järge ajades.

Hetkel on tirtsu lemmikuteks järgmised raamatud. Mõned neist on lemmikute nimekirjas olnud juba kuid, mõned isegi aasta:

Lego duplo

Ostsime tirtsule mõned kuud tagasi Lego Duplo klotsikasti. Ma poleks arvanud, et duplod nii suureks hitiks osutuvad! Pisipiiga võib päris pikalt nendega meisterdada ja nüüd kui ta sai sünnipäevaks ka Duplo Moodulmängumaja, veedavad nad issiga enamus õhtuid koos ehitades ja mängides. 

Mänguhoos.

Pusled

Need on ühed suured lemmikud viimasel ajal. Kasutuses on nii nupupusled, puidust pusled, tavalised 2-6 tükilised pusled kui ka klotsipusle. Viimast teeb pisipiiga mitu korda päevas ja mitu korda järjest. Tal on sellega natuke (vahel ka päris palju) abi vaja aga mulle tundub, et teda köidab selle pusle juures just piisav raskusaste/ väljakutse ja tema lemmiktegelased kass ja koer. Teisi lemmikloomi ei ole ta millegipärast tahtnud selles pusles veel teha. 

Teine lemmik on tal kihiline pusle. Ta ei pane seda niisama kokku, see on tema jaoks kerge. Tal on oma mäng selle puslega, kus on olulised värvid, suurused ja järgnevus. Ka farmipusle nuppudega ning puidust pusle puuviljadega on meil kasutuses pigem osana laulust “Old MacDonald had a Farm”, mida me laulame koos ning seeläbi kordame ka sõnavara. Ja see on täiega lõbus nii talle kui mulle!

Pallid

Kõiksugu pallid on meil igapäevases kasutuses. Tavaliselt mängime me kõik koos palle põrandal veeretades või põrgatades. Kuna sünnipäevast on veel heeliumiga täidetud õhupallid alles, siis nendega oleme ka viimastel päevadel mänginud. Rõõmu ja nalja kui palju!

Tegelikult on hea, kui valikus on erinevad tekstuurid, materjalid ja suurused. Meil on suuremad puukuulid, Oball, naturaalsest kummist Hevea pall, väiksem nagadega pallike ning veidi suurem kangast pall. Ei ole just üleliia palju palle aga samas piisavalt lai valik, et kogeda erinevaid suurusi, raskusi ning tekstuure.

Joonistamine

Meil on juba mitu kaustikutäit täis kritseldatud-joonistatud. Kevadel tutvustasin pisipiigale värvipliiatseid ning nüüd sügisel lisaks ka guašše, rasvakriite ja vildikaid. Kõige enam leiavad hetkel kasutust rasvakriidid ja vildikad ning sageli kutsub Mia ka mind endale seltsi joonistama. Viimasel ajal on ta palunud, et ma ringe joonistaksin ja eks ta siis on pingsalt jälginud, kuidas ja mida ma teen, sest paar päeva tagasi hakkas ta ise vaikselt ringide joonistamist katsetama. Jah, need on veel pigem ovaalse kujuga ja vahel lopergused aga siiski, täitsa ringi moodi juba!

Liikumine

Ilmselt nii nagu kõigile teistele temavanustele lastelegi, meeldib ka Miale joosta, hüpata, ronida, turnida ning veelompides pritsida. Aasta tagasi ostsime koju Pikleri kolmnurga aga meie peres ei ole see nii suurt kasutust leidnud, kui oleksin lootnud. Ilmselt tänu sellele, et ruumipuuduse tõttu paneme selle tavaliselt kokku ja hoiule. Vahel harva, kui pisipiiga seda ise küsib ja siis ka ronib ning hüppab pigem vähe. Samas on üsna põnev kui Piklerist näiteks onn ehitada, see talle meeldib. Veab sinna padjad ja tekid ning kõik oma pehmed mänguasjad, mida on tal kokku kolm: nukk, mõmmi ja koer.

Jooksurattaga ootame kevadeni ning vahepeal vaatme, kas leiame Miale mõne sobiva võimlemistrenni, kus ta saaks lõbusalt auru välja lasta.

Lisaks eelnimetatud tegevustele on hetkel väga aktuaalsed VÄRVID. Ta teab kõiki meil topsis olevate pliiatsite värve: punane, sinine, kollane, roheline, oranž, lilla, roosa, pruun, must, valge, hall. 

Nii äge on jälgida, kuidas pisipiiga märkab värve oma keskkonnas ning enda tegevustes ja nimetab neid kui näiteks pliiatseid või vildikaid topsist võtab, värvilistest topsidest torni ehitab või legoklotsidega mängib. Talle meeldib värvide järgi sorteerida ning mulle tundub, et pean vaatama veel mingeid tegevusi või mänge/vahendeid, mis seda huvi värvide vastu toetaks.

Mida tulevik toob?

Praegu on ka see aeg, kus ma tunnen tugevamalt kui kunagi varem, et kuna Mia lastaeias veel ei käi, pean hakkama end teadlikumalt ette valmistama pisipiiga “koduõppeks.” Ma näen oma lapse pealt, et ta tahab õppida ja omandada uusi oskusi ning teadmisi, saada uusi kogemusi, luua uusi seosesid. Minu ülesanne on pakkuda talle ettevalmistatud keskkonda, et ta saaks vastavalt oma huvidele omandada kõik, mis tal omandada on vaja. Õnneks saan toetuda Montessori koduõppe programmile, mis on mõeldud vanusele 3–6 aastat ja mille baasil püüan pisipiigale pakkuda eakohaseid, arendavaid ning mitmekülgseid tegevusi, mis lähtuksid just tema enda huvidest ja arenguvajadustest. Ja kuigi Mia on alles kahene ning me keskendume jätkuvalt mängule ja igapäevaelu tegevustele, siis ma ise tunnen, et vajan pikemat aega selle koduõppe teemaga tutvumiseks ja enda ettevalmistamiseks.

Üldse on Montessori mind kui vanemat väga palju mõjutanud ning teeb seda ilmselt üsna palju ka edaspidi. Montessorit puudutava infoga saad tutvuda Eesti Montessori Ühingu kodulehel www.montessorieesti.ee

Vot sellised mõtted siis praegu. Kas ma juba mainisin, et kaheaastane tundub täiega nagu suur laps juba? Tegelikult ta ei ole ju veel, aga võrreldes varasemaga on ta siiski nagu väike suur inimene 🙂

Ma olen väga elevil eelseisva ees ja ootan huviga, kas need kahesed on ikka nii kohutavad kui räägitakse. Eks aeg näitab, kuidas meil siin see koosloomine- ja kulgemine olema hakkab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.