Eelmises postituses kirjutasin keskkonnateemalistest dokumentaalfilmidest, mida mais ETV2-s vaatasin ja üleeile oli täpselt see hetk, kus ma tundsin end filmi “Roheline vale” peategelasena – tarbijana, kelle õlule on pandud vastutus päästa maailma läbi isiklike tarbimisvalikute.

Mis siis juhtus?

Tahtsin kirjutada blogipostitust ja kiita üht oma lemmikut – Speick meeseepi – mida olen nüüd vist juba üle aasta kasutanud. Seep ise on oma välimuselt hästi armas, nahal mõnus, koostiselt naturaalne ja lõhnab ta ka oivaliselt, nii et rõõmu ja naudingut rohkem kui ühele meelele. Hakkasin seda seepi kunagi ostma, sest see oli pakendivaba!

Riiulil on seebid küll suuremas pappkarbis aga seep ise on pakendamata. Karbi kõrvale on lisatud paberkotikesed, kuhu saab seebi soovi korral pakendada aga mina olen valinud alati oma meeseebi lihtsalt korvi ja siis poekotti koos teiste asjadega panna. 

Ainuke miinus oli minu arvates seebi tagaküljel olev kleebis toote- ja tootjainfoga. Mõtlesin veel, et kirjutan Speicki ja uurin, kas seda kleebist saab ka ümbertöödelda või komposteerida, tundus teine nii tavalise paberi moodi.

Ja siis ma hakkasin uurima toote koostist. Olin rabatud ja nördinud üheaegselt – seep sisaldas palmiõli! Ja vaatamata sellele, et kirjade järgi oli tegu jätkusuutliku palmiõliga (sustainable palm oil), ei usu ma enam, eriti peale filmi “Roheline vale” vaatamist, et selline asi üldse olemas on. Kindlasti ei põhine minu uskumus ainult sellel konkreetsel dokumentaalfilmil ning ma tunnen, et minu teadmised vajaksid palmiõli teemal täiendamist aga hetkel olen üsna veendunud, et kõik need jätkusuutliku palmiõli sertifikaadid on täielik rohepesu. Muide rohepesu kohta kirjutas Mariliis oma blogis Nullkulu väga asjalikult SIIN.

Miks ma seda küll varem ei pannud tähele?

Olin nii kinni pakendite teemas, et minu jaoks oli suur õnn ja õnnistus kui olin endale sobiva seebi leidnud ja seda veel täiesti pakendivabalt! Aga nüüd ma ei teagi, mida teha. Kuidas ma saan osta mingit toodet, kui ma tean, et jätkusuutlikku palmiõli ei ole olemas? Palmiõlitööstus lihtsalt laastab maad, hävitab väärtulikku vihmametsa koos seal elavate loomade, lindude ja muude elusolenditega ning iga kord kui ma ostan toote, mis sisaldab palmiõli, toetan ma seda tegevust oma ostuotsusega.

Võtame veel näiteks Whole Earth pähklivõid. Olen siiani ostnud nende tükilist maapähkilvõid aga eile poes käies vaatasin igaks juhuks ka selle koostist ja otseloomulikult oli selleski tootes palmiõli (palmiõli on praktiliselt igas söödavas ja mittesöödavad tootes!). Hiljem vaatasin Whole Earth kodulehelt, et kogu tootevalikust on neil ainult kaks pähklivõid, mis on 100% pähklid ega sisalda palmiõli. Neid kahjuks Eestis ei müüda ja nii see tükiline maapähklivõi palmiõliga sinna riiulisse minust jäi.

Samuti nagu see meeseep, kuigi ta oli soodushinnaga ja ma olin plaaninud seda juurde osta.

Millised need valikud siis teadlikul tarbijal on?

Tavatarbijal, kes keskkonnateemadest ei huvitu on valik terve kauplusetäis. Aga teadlikumal tarbijal on valik juba palju väiksem.

Kui aus olla, siis ideaalis tahaksin ma osta puhast kohalikku mahetoitu, mis on kasvatatud biodünaamilist põllumajandusviisi kasutades ega sisalda mingeid säilitusaineid, värvaineid, maitsetugevdajaid jne, rapsi- ega palmiõli, liigset soola-suhkrut. Tahaksin seda toodet osta pakendamata või siis võimalikult loodussõbralikus pakendis, tasuda tootjale väärilist tasu ning loomulikult peaks mul olema võimalus seda kõike endale ka rahalises mõttes lubada.

Reaalsuses on meie maailm aga ideaalist kaugel ning me peame tihti tegema valikuid lähtuvalt olemasolevatest võimalustest – sellest, mis on meile kättesaadav ja mida me saame endale võimaldada. Paraku peame üsna tihti tegema mingis osas ka järeleandmisi, eriti kui me ei leia toodet, mis vastaks kõigile meie nõudmistele. Valik taandub prioriteetidele – kas minu jaoks on olulisem see, et toode on gluteenivaba, palmiõlivaba või hoopis pakendivaba? Või on tähtis see, et toode oleks kohalik? Neid valikuid on palju ja igal ühel meist on omad kriteeriumid ja eelistused.

Aga miks me peame üldse selliste valikute ees seisma?

Miks ei võiks kõik turul olevad tooted olla head nii inimesele endale kui ka loodusele, mille üks osake me oleme? Miks ei võiks tootmisprotsessid olla päriselt jätkusuutlikud rikastades emakest maad selle asemel, et seda hävitada? Milleks on meil vaja keemiast pungil ebatervislikke tooteid sajas erinevas variatsioonis? Ja üleüldse, milleks on meil vaja nii palju tarbida?

Vastus on ehk liialt banaalne aga tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas on kõik äri ning kõige tähtsamaks peetakse eraomandit ja erahuvides teenitavat kasumit. See ongi see põhjus, miks me, teadlike tarbijatena, seisame täna valikute ees püüdes kuidagigi oma ostu- ja tarbimiskäitumisega päästa maailma totaalse hävingu eest.

Õnneks kui me valime selle, mis on õige ja hea, nii meile endile kui meie keskkonnale (ka siis kui need valikud ei ole ideaalsed ning oleme pidanud mingis osas kompromisse tegema), siis juba me olemegi see muutus, mida maailmas näha soovime. Ja vahel on hea võtta aeg maha ning tunnustada iseennast kõigi nende pingutuste ja paremate valikute eest, mis on juba tehtud! Ikka selleks, et meil jätkuks jõudu ja järjepidevust sellel teekonnal edasi liikuda.

Lähitulevikus jagan kindlasti ka enda väikeseid võite, mille üle mul hea meel on. Samas on veel palju-palju asju, mida tahaksin paremini teha aga ma teadvustan endale, et

muutus on pidev protsess ja teekond, millel pole lõppu.

Lõpetuseks tahan öelda, et nüüd kui olen esimesest šokist üle saanud ning mul on olnud võimalus valikute teema natuke rohkem enda jaoks lahti kirjutada/mõtestada, olen otsustanud selle meeseebi endale siiski osta. Küll aga hoian silmad lahti paremate alternatiivide osas. Kui on soovitusi, jagage!