Maikuust on ETV2-s kujunenud keskkonnakuu, mil jõuavad eetrisse värsked ja haaravad keskkonnaprobleeme kajastavad dokumentaalfilmid. Ja need ei ole sugugi igavad või kuivad nagu ma oleksin varem arvanud!

Kuigi keskkonnakuu ETV2-s sai alguse juba 2014 aastal, siis mina avastasin selle enda jaoks alles eelmisel aastal. Sel aastal juba teadsin põnevaid keskkonnateemalisi dokumentaale maikuus oodata ning kui programm avalikustati, vaatasin filmide tutvustused üle ja valisin endale kõige meelepärasemad, mida kindlasti tahtsin näha.

Kõik filmid tundusid omal moel harivad ja huvitavad ning mulle meeldis see, et nad kajastasid keskkonnaga seotud teemasid ja probleeme läbi väga erinevate aspektide.

Kuna olin maikuus väikesel puhkusereisil, siis kahjuks kõiki filme mul siiski ei õnnestunud vaadata, ka mitte järelvaatamisega aga need, mida ma nägin, olid igati põnevad ja harivad. Jagan siinkohal oma muljeid ja mõtteid, mis nende filmide vaatamisel tekkisid.

Jõgi all (A River Below, USA/ Colombia 2017)

Filmi keskmes olid väljasuremisohus Amazonase jõedelfiinid iniad (kohaliku nimega botod), keda sageli kutsutakse lihtsalt roosadeks jõedelfiinideks ning põhiküsimuseks, kui kaugele võivad aktivistid ja loomakaitsjad minna võitluses mõne loomaliigi hävitamise vastu.

Kuna käisin paar aastat tagasi inkade kodumaal Peruus ning külastasin muuhulgas ka Amazonase vihmametsa, siis kõnetas see film mind kohe eriti – olin ju ise oma silmaga näinud nii roosasid jõedelfiine kui ka kohalike külakeste (jõerahva) eluolu Amazonase jõekallastel.

Minu jaoks oli see väga mõtlemapanev dokumentaal aktivismist ning selle mõjust ja tagajärgesest. Ma sain kinnitust kui oluline on seista elu, looduse, loomade, liigirikkuse, jätkusuutlikkuse jms eest ning anda oma panus just sellesse, millesse ma usun. Samuti mõistsin, et probleem võib sageli olla palju mitmetahulisem kui alguses paistab ning olukorra lahendamine nõuab pea alati kõigi osapoolte koostööd parima võimaliku tulemuse saavutamiseks.

Mulle jäi kõlama mõte, et iga elu on võrdselt väärtuslik.

Aitab rääkimisest, on aeg tegutseda!

Toss ja ving: kliimamuutuse vandenõu (Smoke and Fumes, Saksa 2017)

See dokumentaalfilm hämmastas mind ja tegi kurvaks samaaegselt. Suured naftafirmad on tänu põhjalikele teaduslikele uurimustöödele teadnud juba eelmise sajandi keskpaigast fossiilkütuste põletamise toimest kliimamuutusele ning selle mõjust keskkonnale. Paraku on nad seda teadmist vaid enda kasuks kasutanud, et paremini toime tulla kliimamuutusest tulenevate muutusteg nagu merevee tõus, temperatuuride kõikumine jms. Samas on nad aastakümnete jooksul sedasama tõde avalikkuse ees moonutanud ja väänanud nii, et kliimamuutuse olemasolu ning selle mõju ja tagajärjed oleksid pidevalt kahltuse all. Ikka selleks, et teenida tohutuid kasumeid.

Roheline vale (The Green Lie, Austria 2017)

See oli üks minu lemmikuid! Väga huvitav ja üsnagi silmiavav dokumentaal, mis räägib valedest, mida suurfirmad meile “roheliste lubadustena” ette söödavad ning sellest, kuidas jätkusuutlikkus ja vastutus on sujuvalt tarbija õlgadele lükatud. Olin palmiõli teemaga juba varasemast tuttav aga see, kuidas suurfirmad, organisatsioonid ja ühendused avalikkusele lihtsalt näkku valetavad hämmastas mind hingepõhjani. Kunagi ei räägita kogu tõest, vaid tuuakse välja ning rõhutatakse ainult seda, mis müüb – keskkonnasäästlikkus, jätkusuutlikkus, sotsiaal- ja keskkonnavastutus, õiglane kaubandus jne. Ka siis kui kõik see on vaid looriks tohutule hävingule, mida konkreetne tööstus loodusele, keskkonnale ja inimestele põhjustab.

Rohelised sõdalased: maailma kõige saastunum jõgi (Green Warriors: The World’s Most Polluted River, Prantsuse 2017)

Ka see film meeldis mulle kohe väga. Sissejuhatuses mainiti põgusalt ära plasti ja prügi probleem Indoneesias (kes julgeb, võib otsingusse toksida: Citarum), kuid film ise keskendus tekstiilitööstuse pahupoolele, täpsemalt siis heitvee reostusele ning selle mõjule kohalikele elanikele ning ümbritsevale keskkonnale. Mind hämmastas, kuidas Citarumi jõe ääres asetsevad tekstiilitehased südamerahus oma mürgise heitvee praktiliselt otse jõkke suunasid mürgitades seeläbi ainsa veeallika, mida kohalik rahvas nii joogiks, toiduvalmistamiseks kui ka enese pesemiseks kasutas. Samuti ujutas erinevatest kemikaalidest ja raskmetallidest tulvil jõevesi riisipõlde, kust tuli söök kohalikule toidulauale.

Üsna sünge ja tõsise teema lõpetas aga väike lootusekiir – filmi lõpuosas näidati ettevõttet, kes samamoodi tekstiilitööstuses tegutseb, kuid erinevalt teistest võtab heitvee puhastamist väga tõsiselt ning peale 12-etapilist puhastusprotsessi on heitvesi selge ja puhas ning praktiliselt joogiveele sarnase kvaliteediga. See näitab, et äri on võimalik teha ka vastutustundlikult ja jätkusuutlikult ning see annab lootust!

P.S. filmis näidatavad uuringud vee saastatusest sundisid Indoneesia valitsust reovee regulatsioone muutma ja riigi president on avalikustanud uue plaani jõe puhastamiseks.

Lõpetuseks

Minult on varem küsitud, kas mul ei teki ahastust või jõuetust kui ma vaatan, mis meie maailmas tegelikult toimub. Tõepoolest, see, mis meie ümber toimub on kohati lihtsalt jube ja see süsteem, mille mutrid me oleme, hävitab kõike ja kõiki. AGA tõde ja teadlikkus on parem kui teadmatus ja sellega leppimine. See annab võimaluse midagi muuta – teha paremaid otsuseid, valikuid ning seista selle eest, mis on õige.

Mulle meeldib vaadata dokumentaalfilme (eriti just keskkonnateemalisi), sest liikuv pilt aitab sageli teadvusta probleemide olemust palju sügavamalt kui see on esitatud visuaalsel kujul, ehk me näeme oma silmaga tegelikku olukorda (küll läbi kellegi teise vaatevinkli). Ja mida rohkem me näeme ja teame, seda teadlikumad me mingist olukorrast või probleemist oleme. Kahjuks on vahel vaja näha ka šokeerivaid kaadreid, et olukorra tõsidus päriselt kohale jõuaks.

Mulle väga meeldis ETV2 keskkonnakuu filmivalik sel aastal (seekord jäi hinge idee aktivismist) ning ma ootan elevusega juba järgmist maid, et saaksin taaskord sukelduda uutesse ja põnevatesse keskkonnateemadesse.