Kilekott – killerkott

Kilekottidest loobumine oli üks esimesi muutusi, mille ma prügi vähendamise eesmärgil ette võtsin.

Teadlikult algasid minu prügivähendamise ettevõtmised pea kümme aastat tagasi kui kolisin Katari elama. Mida kauem ma seal elasin, seda rohkem hakkasin tunnetama keskkonnaga seotud probleeme – eriti prügi ja jäätmete osas. See nähtamatu probleem nimega prügi andis endast märku tänavatel vedelevate plastpudelite, plekkpurgide, kilekottide, rehvide jms. näol.

Vahemärkuseks – Kataris tuli kogu joogivesi eranditult plastpudelist ning väga-väga palju tarbiti ka erinevaid karastusjooke (eriti just kuumadel suvekuudel), seega ainuüksi joogipakenditest tekkivat prügi oli tohutult palju. Pandipakendisüsteemi seal tol hetkel minu suureks kurvastuseks ei olnud.

Ja siis need kilekotid. Toidupoodides oli iga kassalindi lõpus teenindaja, kes aitas kõik ostud kotti laduda. Paraku ei piisanud ühest kilekotist ning sageli pakiti ostud kümnesse erinevasse kilekotti ka siis kui ühes kilekotis olid vaid üksikud tooted. Alguses ei pannud ma seda kõike tähele, ju ma siis olin kilekottidega harjunud ning kogu minu tähelepanu ja elevus oli minu uuel elul kõrberiigis.

Aga mingi hetk ei suutnud ma sellest enam mööda vaadata ja kogu see kilekotindus (ja arutu tarbimine) hakkas mind närvi ajama. Olin vihane ja trotsi täis. Ma ei olnud sellega nõus!

Esimese sammuna hakkasin kilekotte korduvkasutama. Kasutasin neid senikaua kui nad kuskilt katki läksid ja siis kasutasin neid veel prügikotina. Aga plastik ju ei lagune – see reostab loodust, tekitab kahju loomadele, lindudele ning lõpuks sööme me veel selle endale kaudselt toiduga sisse.

Kilekott ei olnud enam lahendus.

Mõistsin, et ei suuda päästa maailma kogu inimkonna poolt toodetava prügi eest. Olin masenduses. Tundsin jõuetust, viha. Miks küll inimesed ei hooli?

Mõne aja pärast aga tuli rahunemine ja leppimine – teen oma osa, nii hästi kui oskan – ja ka sellest on juba kasu. Ühel päeval märkasin ma Marks & Spencer’is suurt ja ilusat kangast poekotti ja sealt sai alguse minu kangast poekoti kasutamine. Kasutasin seda nii toidupoes kui riidepoes. Ta oli mul alati kaasas. Ja nii kummaline kui see ka pole, tundsin enda üle uhkust kui seda kasutasin!

Järgisin oma sisemist kompassi ja hoolisin.

Minus tekitas hea tunde see, kui ma ütlesin toidupoes kassalindi lõpus olevale teenindajale, et ma ei soovi kilekotti ning seejärel ladusin ise oma ostud armsasse kangast poekotti.

Kasutan seda poekotti tänaseni – kokku juba umbes 7-8 aastat!

Eestisse kolides soetasin endale veel paar kvaliteetset riidest kotti ja nüüd ongi mul kolm põhilist poekotti, mida kasutan:

  1. suur ja mahukas Marks & Spencer’i poekott suuremate ostude tarvis;
  2. keskmine Rimi poekott (kahjuks läks trükivärv pesus laiale) kui poest on vaja vaid mõned asjad osta;
  3. väiksem õlakott, mis mahutab üksikud ostud aga mida saan kasutada ka käe- ja arvutikotina.

Umbes samal ajal kui hakkasin kangast poekotti kasutama, hakkasin vältima ka neid väikeseid plastkotte, kuhu puu- ja juurviljad saab panna. Ma ei saanud üks hetk enam aru, miks on vaja banaanid või melon kilekotti panna või miks ei võiks oma üksikud õunad lahtiselt osta? Kui kogus oli suurem kui mulle kätte mahtus, siis üldiselt kasutasin ikkagi seda kilekotti.

Kui aga Eestisse tulin, siis leidsin endale Hug-Bag’i rohelised võrkkotid, mida olen nüüd juba praktiliselt 5 aastat kasutanud. Mõni on küll õmblustest lahti tulnud, aga olen saanud katkised kohad kenasti ära parandada.

Jah, mõnikord juhtub ikka, et pean mõne kilekoti kasuks otsustama aga üldiselt toon oma ostud kasvõi süles koju, enne kui kilekoti kasuks otsustan.

Isegi minu abikaasa, kes ikka veel kasutab kilekotte, on hakanud neid korduvkasutama ja teinekord toob üksikud asjad ka niisama, ilma kilekotita, koju. Küll aga on päris palju veel neid inimesi, kes ei näe probleemi kilekoti/ plastiku kasutamisel.

Mina usun kindlalt, et oma käitumisega oleme eeskujuks ka teistele!

Tegelikult on poekott vaid üks väike osa suuremast probleemist. Minu jaoks on väga oluliseks saanud ka see, mis sinna poekotti satub (eriti just toidupoest), sest kui ma oma prügikasti sisu vaatan, siis see koosneb 90% toidupakenditest. Ühest küljest on see päris jube aga teisest küljest motiveerib see mind otsima lahendusi – kuidas saaksin paremini – lihtsamalt ja loodussõbralikumalt elada ja toituda.

SOOVITUS: kui lähed poodi, võta kaasa oma kangast poekott ning puu- ja köögivilja jaoks sobivad võrkkotid (nt. Hug-Bag)

 

Vaata ka: www.killerkott.org

Kilekott laguneb looduses enam kui tuhat aastat, muutudes järjest väiksemateks helvesteks. Neid tükke neelavad pahaaimamatult toidu pähe alla loomad ja linnud.

Plastjäätmed on süüdi miljonite kalade, lindude ja mereloomade surmas igal aastal! Kilekotid on olnud süüdlaseks ka tuhandete inimeste surmas. Kilekottide lagunemisel eralduvad kemikaalid on kahjulikud kõigile – nii inimestele kui loomadele-lindudele. Allikas: www.killerkott.org

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.