Enesearmastusele järgneb küllus

Väga pikalt minu elus oli edu mõõdikuks raha – mida rohkem seda oli, seda parem. Samas ei saa ma öelda, et oleksin kunagi rahakas olnud. Kui vahetasin tööd, siis üldjuhul suurema sissetuleku nimel. Kui läksin välismaale, siis ikka raha pärast – et tööl käia, koguda ja siis kunagi omale kodu soetada. 

Mingi hetk tundsin ennast kui tühjakspigistatud sidrun, sest elu oli ühekülgne. Minu eksistents pöörles põhiliselt töö ümber ning tasakaalukausid läksid sügavalt nihkesse. Nii kaugele nihkesse, et ma tundsin, kuidas olen iseennast täiesti kaotanud – ma ei teadnud, kes ma olen, mida ma tahan ja mis minust edasi saab. Olin täiesti katki.

Eestisse naastes võtsin endale poolteist aastat aega ja tegin seda, millest kõige rohkem olin puudust tundnud – veetsin aega pere ja sõpradega, elasin maal, nautisin Eestimaa kaunist loodust, käisin erinevatel kursustel, lugesin palju ning nautisin omas tempos kulgemist.

See kõik oli väga tore, aga üks hetk tundsin väga suurt survet tööle tagasi minna – raha pärast.

Läksin tööle, aga olin pidevalt pinges ja rahulolematus muudkui kasvas – see kõik, kogu see raha pärast tööl käimine, tundus kuidagi nii ebaloomulik peale pooleteise aastast loomulikku kulgemist. Pealegi, ega palganumber olnudki ju teab, mis kõrge – kuid mingi kindlustunde ta siiski tagas.

Hakkasin otsima midagi hingelähedasemat.

Ja nagu öeldakse – kes otsib, see leiab. Ja nii ka mina. Olin nii ääretult õnnelik, et lõpuks ometi saan ma oma töö ja tegemistega maailma paremaks muuta! Kuid, ma ei olnud arvestanud ühe olulise pisiasjaga – olin oma karjääriredelil mitu pulka allapoole astunud. Minu oskused ja teadmised jäid rakendamata, minu sisemised pinged kasvasid ning summa minu pangakontol järjest kahanes.

Olin meeleheitel.

Kui ükski minu ponnistustest olukorda muuta ei kandnud vilja, jõudis mulle kohale – minu elu peegeldab mulle mind ennast ning seda kui keskmes või keskmest väljas ma olen. Elu õpetab – ta näitab väga selgelt, kuhu oleme takerdunud ning millised on meie kasvukohad.

Mida rohkem vaatasin sissepoole, seda rohkem mõistsin, milliseid aspekte elu mulle peegeldas. Minu enesehinnang oli madal, kandsin endas palju mineviku valu, solvumisi ja ülekohut, ma ei usaldanud ei ennast ega elu, elasin ohvrirollis ning tegutsesin armastuse asemel hirmust ajendatuna.

Kui hakkasin kõike seda vähehaaval märkama ja mõistma, siis otsustasin esikohale seada iseenda, enesearmastuse ning südamega elamise ning hakata vaikselt, samm-sammu haaval liikuma oma keskme – ARMASTUSE – suunas.

Uskuge või mitte aga elu ja maailm mu ümber hakkasid tasapisi muutuma. Mina hakkasin tasapisi muutuma!

Ja selle eest olen ma tänulik!

3 thoughts on “Enesearmastusele järgneb küllus

  1. Mul on olnud suur au ja hea meel seda imelist ja ilusat muundumist kõrvalt vaadata. Oled tõepoolest palju rohkem endaga sõbraks saanud ja ma ootan/vaatan põnevusega sinu kasvamist veelgi täisulikumaks versiooniks iseendast 🙂 Ikka edasi tähtede poole 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.