Appi, stress!

Mulle ei meeldi stress. Üldse kohe mitte. Mulle ei meeldi ärgata keset ööd või nädalavahetustel töö või mingite muude sundmõtetega ja kohe kindlasti ei meeldi mulle muretseda asjade pärast, mida võib-olla kunagi ei juhtugi!

Täna töölt koju tulles mõtisklesin stressi teemadel. Tegelikult tegin mõttes ühte harjutust (inspiratsiooni sain Teal Swan’i videotest) ja lõpuks sain ma aru, mis asi see stress tegelikult on! Stress on ohvrimeelsuse sümptom – ehk, kui ma olen andnud käest oma väe, siis tunnen end abitu ja väetina välistegurite ees ning arvan, et mul puudub kontroll kas mingis konkreetses situatsioonis või siis elus üldiselt.

Ütleme näiteks, et mulle antakse tööl palju erinevaid ja kiirelt täitmist vajavaid ülesandeid. Ma võtan kõik vastu, püüan tubli olla, pingutan, teen mitut asja korraga ja jään tööle kauemaks – ikka selleks, et kõik õigeks ajaks valmis saaks. Aga kui seda juhtub piisavalt tihti, siis hakkan ma juba ette muretsema, kuidas ma homme, ülehomme või mõnel muul ajal tulevikus hakkama saan. Ma olen väsinud, teen ületunde ning ei tunne enam tööst rõõmu. Ma tahan olla tubli, aga mind lihtsalt ei jätku igale poole. Ma olen stressis. Ma tunnen ennast olukorra ohvrina.

Tegelikult näitab see seda, et ma ei oska ise enda eest seista, ennast kehtestada, küsida abi või ütelda EI kui on vaja ning teha ennastarmastavaid valikuid ka siis kui seisan silmitsi ebameeldivate või konfliktsete olukordadega. Olen andnud käest oma väe.

Aga kui seada esikohale oma vajadused ning nendest lähtuvalt teha ennastarmastavaid ning endast hoolivaid valikuid olenemata olukorrast, siis ei saagi stressi olla – siis on lihtsalt olukorrad, kus me teeme enda jaoks parimad valikud. See ongi see vägi (empowerment).

Kõike kaunist ning (enese)armastust!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.