Väärt raamat, mis paneb nutule hoopis teistmoodi vaatama ja sellesse uutmoodi suhtuma. Mul on hea meel, et sain selle raamatu läbi lugeda enne meie pisikese sündi, sest nüüd ma tean, et nutt ei ole midagi häbiväärset, mida peaks kartma või püüdma iga hinna eest vaigistada.

Ma olen alati imikuid veidi peljanud ning imetlenud neid pigem distantsilt kui oma süles. Nende haprus ja haavatavus, nende õrnus ja ettearvamatus … mida ma siis veel teen kui nad mu süles nutma hakkavad? See on minu jaoks alati olnud kõige kardetavam kogemus … hoida süles kellegi teise nutvat last teadmata, mida selle beebi või tema nutuga peale hakata.

See on alati nii hirmutav tundunud.

Õnneks on need korrad, kus kellegi imikut hoian, üliharvad olnud ja ma ei ole pidanud enda pead nutu teemadega vaevama, sest alati on läheduses olnud beebi ema, kes oma nutva lapse alati tagasi enda sülle on võtnud.

Nii, aga varsti olen ma ise ema, kes peab oma lapse nutuga hakkama saama.

Mida ma siis teen, kui pisike nutma hakkab? Pistan luti suhu, kussutan teda, annan rinda või lasen tal hoopis ennast tühjaks nutta?

Tuleb välja, et nutt on imikute suhtluskeel, mille abil nad annavad oma vanematele/ hooldajatele teada, et:

• neil on kõht tühi
• nad on unised
• neil on mingi ebamugavustunne (kuskilt sügeleb, miskit kratsib, asend on ebamugav, mähe vajab vahetamist vms.)
• neil on gaasivalud
• nad vajavad krooksutamist
• nad on haiged või tunnevad valu

Lisan siia ühe video, mis võib aidata vanematel eristada lapse vajadusi tuginedes nende nutule (vaata imiku häälitsuste / nutu tähendusi alates 4:30 minutist).

Loomulikult vajab imiku vajadustel põhinev nutt kohest vanema/hooldaja tähelepanu ja tegutsemist. Alguses on kindlasti raske mõista, mida imik oma nutuga meile öelda tahab aga aja jooksul õpib iga ema eristama, millist vajadust laps parasjagu oma nutu abil kommunikeerib.

AGA kui kõik vajadused on rahuldatud ja beebi tervisega on kõik korras ning laps ikka nutab, siis võib nutu näol tegu olla hoopis LOOMULIKU STRESSI VÄLJAELAMISE MEHHANISMIGA.

Sama, mis seep ihule, on pisarad hingele – Juudi vanasõna

Nutt võimaldab lastel üle saada nutule eelnenud hirmutavate, raskete ja masendavate kogemuste mõjust – lapsed kasutavad pisaraid ja jonni selleks, et üle saada traumadest ja vabaneda pingetest. Tegu on põhivajadusega, mis avaldub juba lapse sünnist saati. Lapsed ei hakka ennast paremini tundma enne, kui neil on lubatud nutta ja jonnida niikaua kui vaja.

Kulla vanemad ja vanavanemad, võtke siis teadmiseks – nutt on oluline ja eluterve enese väljaelamisviis, millel on positiivne füsioloogiline ja psühjoloogiline mõju. Seda ei ole vaja karta ega alla suruda.

Toon raamatust välja põhilised viisid, kuidas laste nutmist tavaliselt alla surutakse:

• kästakse lapsel nutmine lõpetada
• karistatakse või ähvardatakse
• laps jäetakse ilma armastusest või tähelepanust, ta isoleeritakse
• juhitakse tähelepanu nutust kõrvale kussutamise, hüpitamise, vestlemise, muusika, liikumise, mängudega
• torgatakse lapsele midagi suhu (nt. lutt, toit)
• pilgatakse, häbistatakse
• eitatakse lapse valu või lastakse sellel paista väiksemana
• kiidetakse last mittenutmise eest
• üritatakse last rääkima panna või naerma ajada

Kõik need nutu allasurumise viisid on raamatus ka täpsemalt lahti seletatud ning erinevates peatükkides erineva nurga alt käsitletud. Kui mina seda listi vaatan, siis on kõik need punktid ühel või teisel viisil mulle tuttavad. Olen neid kas ise lapsena kogenud või näinud kõrvalt, kuidas neid rakendatakse.

Iseenesest väga kurb aga samas on mul hea meel, et tänapäeval on nii palju asjalikku infot, mis aitab lapsevanematel palju teadlikumaid valikuid teha.

Mulle hästi meeldis raamatu ülesehitus: kõigepealt rääkis autor põhjalikult nutust ja jonnihoogudest, stressi väljaelamise mehhanismidest lastel, stressi ja nutu füsioloogiast, nutu psühholoogilisest kasulikkusest, erinevatest kontrollmustritest ning nutu erinevustest meeste ja naiste puhul. Siis oli osa, mis keskendus konkreetselt imikute nutule (sünnist esimese eluaasta lõpuni) ning osa, mis käsitles laste nuttu (teisest kuni kaheksanda eluaastani). Raamatu viimase osa keskmes olid praktilised rakendused, ehk nõuanded selleks, kuidas tõlgendada laste käitumist, kuidas luua emotsionaalset turvatunnet ning kuidas tulla toime iseenda tunnetega. Samuti oli palju näiteid elust enesest ning vastuse said vanemate kõige enam korduma kippuvad küsimused.

Kuigi terve raamat oli hästi põnev ja hariv, kõnetas mind isiklikult just imikutele keskendunud osa, sest just see on see, millega pean varsti tegelema hakkama. Mind hämmastas, kui palju on stressiallikaid lapsel juba imikueas ning üllatas tõsiasi, et “stressinutt” vajab igal juhul välja nutmist, ka siis kui seda tehakse hiljem nö. tagantjärgi.

Imikud nutavad oma peamiste hooldajate juuresolekul rohekm, kuna nendega koos olles tunnevad nad end turvaliselt.

Ah, tegelikult oli nii palju põnevat ja olulist infot, mida tahaksin jagada aga selle asemel soovitan pigem raamat läbi lugeda. Meid kõiki huvitavad ja kõnetavad ju erinevad asjad.  Ise tegin lugedes palju märkmeid ja püüdsin kogu info võimalikult hästi enda jaoks lahti mõtestada ning teiste lastekasvatusalaste teadmistega kuidagi loogiliseks ja loomulikuks tervikuks põimida.

Jäin raamatut lugedes sageli mõttesse tõmmates paralleele iseendaga – oma lapsepõlvega, nutmiste ja emotsioonidega, tunnete väljaelamisega. Sain paremini aru mingitest olukordadest ning käitumismustritest, oma vanematest, iseendast. Kahju, et ei saa ajas tagasi minna ja mingeid tänaseks juba tuhmunuid mälestusi uuesti läbi vaadata, võib-olla isegi läbi elada.

Ühesõnaga, raamat on väga hea, olulist ning kasulikku infot on väga-väga palju ning mina soovitaksin küll igal esmakordsel vanemal see raamat läbi lugeda! Kahju ainult, et seda enam poest osta ei saa, tuleb laenutada kas raamatukogust või mõnelt healt sõbralt.

Lõpetuseks jagan mõned mind kõige enam kõnetanud mõtted raamatust:

Nutmise aktsepteerimine tõstab lapse enesehinnangut – lapsed peavad tundma, et neid tingimusteta armastatakse ja aktsepteeritakse. Kui armastust ja heakskiitu väljendatakse ainult teatud tingimustel, siis õpivad lapsed täiskasvanutele meeldimise huvides mingit osa endast eitama ja alla suruma.

Lapsi ei tohiks kunagi panna vastutama täiskasvanute tunnete eest, samuti ei tohiks neid panna terapeudi rolli.

Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid, vaid vanemaid, kes liiguvad eneseavastamise ja tervenemise teel ning suudavad oma vigu tunnistada ja parandada.

Laste olemasolu annab meile ainulaadse ja suurepärase võime iseennast paremini tundma õppida ja vabaneda iseenda lapsepõlves kogetud valust.

********

Kui lapsed elavad vabalt välja traumadest, kaotusvalust, frustratsioonidest ja hirmudest tingitud emotsioone, siis jäävad nende keha ja meel stressi ning trauma mõjudest puutumata. Emotsionaalsete probleemide, käitumuslike probleemide ja stressist tingitud haiguste põhjuseks ei ole mitte stress ise, vaid loomulike tervenemismehhanismide (eriti just nutmise ja raevutsemise) allasurumine.

Kui suudame neid protsesse usaldada, on võimalik inimest sõltumata tema east tervendada. Alustada ei ole mitte kunagi hilja.

• Raamat: NUTT JA JONNIHOOD – kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla
• Autorid: Aletha J. Solter
• Ilmumisaasta: 2007
• Kirjastus: Väike Vanker

Millised on sinu mõtted, kogemused ja tunded seoses nutuga?