Vaatasin hiljuti Eesti Montessori Ühingu veebiloengut “Mis on Montessori,” ja kuigi olen ka ise Montessori meetodi kohta eelnevalt veidi uurinud ja lugenud (ning püüdnud teatud põhimõtteid kodus rakendada), siis kasulikku infot sain ma sealt siiski. Eelkõige aitas see veebiloeng mul erinevatest allikatest kogutud infot ühtsemaks tervikuks siduda. Jagan mõningaid märkmeid ning mõtteid, mis mind hetkel kõige enam kõnetasid.
Kõik, mille laps omandab koolieelses vanuses (0-6 aastat), saab tema pärisosaks.
Montessoris räägitakse palju vastuvõtlikust meelest (absorbent mind). See tähendab, et laps omandab infot oma ümbritsevast keskkonnast ja ta teeb seda justkui iseenesest, pingutamata. Esimesel kolmel eluaastal toimub see alateadlikult, ilma igasuguse filtrita ning laps võtab omaks absoluutselt KÕIK, nii hea kui halva.
Seda mõtet illustreerisid kaks näidet:
Kui kasta valge švamm roosasse vette, see tühjaks pigistada ning seejärel kasta puhtasse vette, ei ole see valge švamm enam nii valge kui ta päris alguses oli, natuke roosat jääb temasse ikkagi.
Ehk et kõik, mille laps endasse võtab vanuses 0-6 aastat (eriti aga vanuses 0-3 aastat) sinna see ka jääb. Halbade asjade mõju on aja jooksul võimalik leevendada aga päris ära kustutada seda ei saa, see kõik talletub kuskile alateadvuse soppidesse. Heade asjadega on aga vastupidi, kui laps ei omanda neid sellel perioodil, siis hiljem nõuab see temalt suuremat pingutust ning teadlikku lähenemist.
Näiteks toodi, et kui laps ei omanda enne kuuendat eluaastat häid kombeid, siis hilisemas elus on tal sellega üsna raske ning ta peab pidevalt mõtlema ja teadlikult pingutama, et kombekalt käituda.
Teades, et väike laps on nagu väike käsn, mis omandab endasse kõik, tunnen mina vanemana küll väga suurt vastutust – millise keskkonna ma lapsele loon, millist eeskuju näitan, milliseid käitumis- ja mõttemustreid edasi annan, milliseid kombeid ja millist suhtumist lapsele õpetan. Ma ei ole kaugeltki ideaalne aga lapsele tahaks pakkuda siiski vaid parimat. Ikka selleks, et iga käesolev hetk toetaks nii last kui peret tervikuna ning samas looks tugevat vundamenti lapse tuleviku tarvis. Eks see tähendab tööd iseendaga ning teadlikku lähenemist vanemaks olemisele, mis muud. Minu jaoks on see teekond olnud kohati konarlik, mõned arusaamised ja muutused on tulnud kergemini kui teised ning vahel on ka nõudmised iseendale ja teistele liialt kõrged olnud aga ka see on üks pidev õppeprotsess ja areng, nii inimese kui vanemana.
Keele omandamine
Loengus räägiti põgusalt ka tundlikest perioodidest. Tundlikud perioodid (sensitive periods) on ajajärgud lapse arengus, mil ta on eriti vastuvõtlik oskuste ja teadmiste omandamisele, mis talle huvi pakuvad ning arenguliselt tähtsad on. Mind ennast kõnetas loengut kuulates tundlik periood, mis puudutab keele omandamist. Loengust sain ma teada, et:
- vanuses 0-3 aastat omandab laps emakeele struktuuri
- vanuses 3-6 aastat täiustub lapse sõnavara
Teades seda infot, on lapsevanemal võimalik keskenduda lapsega suheldes korrektse ja ilusa emakeele kasutusele. Lapse jaoks ei ole vaja oma kõnekeelt lihtsustada ning temaga laste keeles rääkida. Milleks kasutada selliseid sõnu nagu mässu või bassu kui laps omandab sama hästi ka nende sõnade õiged nimetused (mähkmed, bassein). Lapsevanem võiks lapsega suheldes kasutada keeleliselt õiget ning sõnavaralt võimalikult rikkaliku keelt – õiged terminid, pärisnimed, sünonüümid jne.
Minule oli see igatahes heaks meeldetuletuseks, sest ka mina ise olen oma lapsega aeg-ajalt lihtsustatud keeles rääkinud, põhiliselt küll koera kohta aua-aua ja kassi kohta mjäu-mjäu öelnud (ilmselt on neid olukordi küll ja veel, hetkel lihtsalt ei meenu). Aga nüüd kui ma tean kui oluline on selles vanuses korrektse keele kasutamine, olen püüdnud seda viga parandada ning rääkida täislausetega, kasutades õigeid termineid ning rikastada oma kõnekeelt ka sünonüümidega.
Mulle meeldis üks lihtne näpunäide, mis oli justkui minule mõeldud:
Ütle lapsele, mis häält loomad teevad, kuid nimeta neid päris nimega ja kasuta sünonüüme (nt. kass, kiisu, miisu, kiisu-miisu).
Ma olen seda soovitust nüüd ca. kuu aega kasutanud ja näen, kuidas Miagi on hakanud kassi kutsuma erinevate nimedega, mitte ainult mjäu-mjäu. Ta ei ülte küll päris sõnu veel täisvormis välja aga ma saan aru kui ta püüab öelda kass, miisu või kiisu-miisu.
Täiskasvanu eeskuju on nii sõnavara kui ka õigekeele ja suhtlema õppimise seisukohalt väga oluline! Siin on üks hea artikkel sellest, kuidas lapse kõne arengut erinevatel viisidel toetada: https://www.montessorieesti.ee/et/blogi/teooria/37-emakeel
Soodumused
Ma ei olnud soodumustest varem vist kuulnudki, seega põgus ülevaade inimese erinevatest soodumustest, mis teda erinevate eluetappide jooksul saadavad, oli minu jaoks üsna huvitav. Mis need soodumused (human tendencies) siis on? Need on sisemised jõud, mis inimese tegutsemist juhivad.
Nendeks on: avastamine, kohanemine (orientation), kord (order), kommunikatsioon, liikumine, käsitsemine, töö tegemine, kordamine, täpsus, abstraktne mõtlemine, enesetäiustamine.
Loengus mainiti neid kõiki väga põgusalt, seega lähemalt ma nendest kirjutama ei hakka, kel on huvi, see saab ise infot juurde otsida või siis sedasama “Mis on Montessori” veebiloengut kuulata-vaadata.
Küll aga soovin ma jagada mind kõnetanud mõtet:
Kui laps saab tegutseda oma soodumustest lähtuvalt, toetab see tema arengut. Vastasel juhul tekivad lapses sisemised pinged ning frustratsioon, sest ta ei saa oma täit potentsiaali rakendada. Sama kehtib ka tundlike perioodide kohta – laps peab saama tegeleda justnimelt tema konkreetsele arenguperioodile omaste tegevustega, siis ta on rõõmus ja harmooniline.
Minu meelest ei ole sellega silmas peetud seda, et kui need punktid on täidetud, siis laps ongi kogu aeg rõõsa ja rõõmus. Ei, kindlasti tuleb ette ka raskemaid hetki, suuri emotsioone ning vanema kannatust proovile panevaid momente. AGA üldjoontes on see kõik normaalne, sest see käib arenguprotsessi juurde. Ma usun, et kui laps on justkui põhjuseta pahur ja viril, protestib palju ning on pidevalt “halvas tujus”, tuleks vaadata – kas äkki me takistame teda kuidagi tema arengus.
Oma lapse pealt näen ma väga hästi, kuidas mõnikord on mul vanemana mugavam midagi ise ruttu ära teha, kuigi laps näitab märke, et ta on valmis seda ise proovima või iseseisvalt tegema.
Meil on praegu teemaks käte pesemine
Siiani olen ise lapsel käsi pesnud (ja tavaliselt on see toimunud väikese protestimise saatel) aga alles hiljuti nõudis ta esimest korda, et viime tooli vannituppa ja ta ise peseb oma käsi seebiga. Proovisime ja Miale väga meeldis see – ta pani korgi ette (väikese abiga), lasi kraanist vett, võttis seebialuselt seebi, seebitas käsi, pani seebi tagasi alusele, solistas käsi vees, keeras kraani lahti, keeras kraani kinni, võttis korgi eet ära ja vaatas, kuidas vesi ära voolab, keeras kraani jälle lahti, proovis vett erineva survega lasta, pani korgi ette ja nii vist oma kakskümmend minutit järjest!
Ma olin ausalt öeldes üllatunud kui hästi see tal esimese korra kohta välja tuli.
Jah, see võib lapsevanema jaoks tüütu ja aeganõudev olla lapsega niimoodi vannitoas istuda aga see keskendumine ja rahulolu lapse silmis! Vähemalt korra päevas võtame me nüüd aja, et laps saaks rahulikult, segamata ja täpselt nii kaua kui tema süda lustib, käsi vee ja seebiga pesta, seebimulle teha ning kraani ja ka seebi käsitlemist harjutada.
Lapsed taotlevad esimese kuue eluaasta jooksul füüsilist iseseisvust ning väikelpase vanemana peaksime endalt üsna sageli küsima, kas me teeme midagi lapse eest ära harjumusest ja enda mugavusest või oleks ehk aeg anda lapsele võimalus mingit tegevust ise harjutada.
Seesama kätepesu peidab endas lapse jaoks avastamisrõõmu, meelte arendamist, eesmärgipärast tegutsemist, kordamist, täpsuse harjutamist ning liigutusosavuse lihvimist – enesetäiustamise kogemist.
Seega tegu ei ole lihtsalt käte pesuga!
Montessori vahendid
Olles teadlik Montessori põhimõtetest ning püüdes pakkuda oma lapsele võimalikult palju iseseisvust ettevalmistatud keskkonnas, pean ma tunnistama, et kõige enam on mulle siiani stressi tekitanud need “õiged vahendid”. Mida ja millal pakkuda, kust neid vahendeid tellida või äkki oleks mõistlik midagi hoopis ise meisterdada? Seega konkreetselt Montessori vahendeid on meil kodus vähe, üksikud.
Seepärast julgustas mind väga veebiloengul väljakäidud mõte:
Montessori vahendeid ei pea kodusesse keskkonda soetama. Koduses keskkonnas on hoopis olulisemad igapäevaelu tegevused ning selleks vajalikud vahendid nt. lapse jaoks sobivas suuruses põll, nõud, aiavahendid, hari ja kühvel, mopp jms.
Mul oli seda hea kuulda, sest viimasel ajal tundsin end kuidagi ebapiisavana, et ma ei tea piisavalt, ei tee piisavalt, ei ole piisavalt Montessori jne. Nüüd aga sain ma justkui kinnitust, et see, mida ma teen, on juba okei ning andis justkui julgustust juurde, et liikuda lepsekeskse vanemluse teekonnal edasi.
Aga vahenditest üksi ei ole kasu, last tuleb ka kaasata nendesse igapäevaelu tegevustesse lähtudes tema enda huvidest ning võimetest. Talle tuleb vastavaid tegevusi ette näidata – aeglaselt, rahulikult, läbimõeldult ja sõnadeta. Nii väikesed lapsed õpivad visuaalselt jälgides palju paremini kui lihtsalt kuulates, sest nende abstraktne mõtlemine ei ole veel välja arenenud.
Mina ise pean seda kaasamist ja ettenäitamist veel harjutama. Siiani on kõik tegevused üsna spontaanselt kulgenud ja ma olen üldiselt sinna juurde seletanud, mida me parasjagu teeme. Õigemini, mida mina parasjagu teen. Väike preili ei taha aga mingeid ettenäitamisi, tahab kohe ise tegutseda ja kui ei saa, siis on kisa lahti. Loodan, et vanusega see muutub ning hetkel saan keskenduda pigem enda tegemiste-liigutuste läbimõtlemisele, sest need uudishimulikud silmakesed on alati vaatamas, jälgimas ja infot omandamas.
Keskendumine on püha!
Lapsele on oluline anda aega ning kaitsta tema töörahu ja keskendumist. Igasugused katkestamised, vahelesegamised ja isegi lihtsad kommentaarid on liiast.
Keskendumise olulisusest olin ma juba varem kuulnud ning ma püüan hästi tähelepanelik lapse ja tema tegevuste suhtes olla – kui ta tegeleb millegagi süvenenult, siis ma ei lähe teda segama (ja nõuan sama ka teistelt). Aga meil kodus on pigem see mure, et laps ei tegele millegagi piisavalt kaua ja muudkui hüppab ühe asja juurest teise juurde ning on hästi püsimatu. Sellisest käitumisest võib järeldada, et lapsel ei ole võimalust tegeleda tema jaoks hetkel oluliste ning vajalike asjadega.
Siiani olen sellist tõelist keskendumist näinud kätepesu puhul, riietumise harjutamisel, matrjoškaga mängimisel ning veekannuga kastmisel aga selle viimase puhul olen ma ise kogu aeg juures olnud ning pidevalt suunanud-seletanud märkamata, et selliselt käitudes segan ma lapse keskendumist! Ilmselt on soov teisi õpetada ja korrektset tegutsemist ette näidata nii alateadlik, et saab sageli võitu teadlikust kohalolust ja lapsevaatlusest.
Ma vahel kogen hetki, kus lapsega suheldes tundun endale nagu üks suur monkey mind – siis on küll tunne, et tahaks pidurit tõmmata ja kuidagi rahulikumalt lapsega olla ja suhelda, mitte kiirelt rääkides ja pidevalt juhendades, seletades, õpetades jne.
Keskendumise olulisuse mainimine veebiloengul oli mulle jälle heaks meeldetuletuseks, et enne reageerimist tuleks võtta hetk, hinnata olukorda, vaadata, millega laps tegeleb ning tunnetada, kas ja kuidas laps minu tähelepanu vajab, kui üldse. Seda on nii kerge kogu selles virr-varris, mida elu koos lastega endast tihti kujutab, ära unustada. Sellist pausi võtmist tuleb teadlikult harjutada ja veelkord harjutada.
Teadlik ja lapsekesne vanemlus
“Mis on Montessori” veebiloengus oli veel palju huvitavat infot, millest iga lapsevanem ja vanavanem kindlasti kasu saaks. Mina vähemalt sain küll palju mõtlemisainet ning peangi mingeid asju enda puhul üle vaatama ja korrigeerima, sest teadmistest üksi ei ole suurt kasu. Teadmised on vaja praktikas ellu rakendada!
Mind innustab teadliku ja lapsekeskse vanemluse teel minu enda laps ning meie omavaheline suhe, sest ma näen, et iga kord kui ma teen mingi korrektuuri, vigade paranduse, toimub muutus paremuse poole. Ma ei püüa muuta last, ma ei püüa muuta olukordi … ma püüan muuta ennast ja oma reaktsioone, uskumusi ning suhtumist. Teen nii nagu oskan ja nii palju kui seda teadlikkust jagub.
Viga ei ole kunagi lapses, viga on alati täiskasvanus!
Võta see, mis sind kõnetab ja jäta ülejäänud
Maailmas on hästi palju erinevat ja sageli ka vasturääkivat infot. Meie asi on selles infos leida üles enda jaoks need tõeterad, mis meid kõnetavad ning südames äratundmisrõõmu valmistavad. Vanemaks olemine ei ole kerge ning puusalt tulistades kipub sageli olema nii, et tahtsin parimat aga juhtus ikka nii nagu tavaliselt (sedasi kanname enda ja oma esivanemate mustreid edasi ka lastele). Seepärast ongi hästi oluline end vanemana harida ning lapsekasvatusele ja vanemlusele teadlikult läheneda. Mina olen ka võtnud mind kõnetavat infot siit ja sealt ning olen püüdnud kogutu kuidagi ühtseks ja pidevalt muutuvaks tervikuks põimida.
Mind ongi kõige enam mõjutanud teadmised RIE ja Montessori kohta. Nendest on välja kujunenud minu jaoks kindel baas ja alustala, kuhu sobitub siis muu, erinevatest raamtutest loetud, informatsioon.
Montessori kui pedagoogika kohta ei tea ma siiani veel kuigi palju, kuigi avastamist on seal maa ja ilm. Huvi mul on ja see kasvab, mida rohkem ma Montessori kohta teada saan, aga hetkel liigun siiski üks samm korraga ning avastan seda põnevat Montessori maailma vastavalt oma lapse praegusele arenguetapile (0-3 aastat) ning enda ajalistele võimalustele.
Montessori ei ole trend
Tundub, et Montessori on siin Eestimaa oludes suhteliselt uus nähtus. Paar aastat tagasi asutati Eesti Montessori Ühing (2018.a. kevadel) ning huvi Montessori vastu on ka lastevanemate seas kasvutrendis. Kui alguses jättis Montessori mulle mingi uue ja popi trendi mulje, siis mida enam ma selle kohta teada saan, seda enam mulle see meeldib ning seda enam tundub mulle Montessori lapsekeskne lähenemine kuidagi nii õige ja loomulik.
Montessori lähtub lapsest – tema vaimsest ja füüsilisest arengust ning võimaldab lapse potentsiaalil täielikult rakenduda. Kõik see toimub täielikus austuses.
Ma soetasin endale hiljuti veebiloengu “Vabadus ja distsipliin” ning usun, et saan ka sealt mõned head mõtted, mida kodus rakendada. Olen põnevil, sest nagu eelnevalt mainitud on iga positiivne muutus (kuitahes väike) see, mis mind innustab ning hoiab minu sisemist motivatsiooni teadliku ja lapsekeskse vanemluse teekonnal edasi liikudes.
Kui ka sinul tekkis huvi Montessori vastu, siis soovitan sul alustada siit:
2 thoughts on “Mis on Montessori”