Raamatu “Tikumäe tall” laenasime raamatukogust üsna juhuslikult ja tänaseks on sellest saanud minu ja kolmeaastase Mia suur lemmik! Kahju lausa, et seda raamatut enam poest osta ei saa, sest kohe kuidagi ei taha seda enam raamatukokku tagasi viia.
“Tikumäe tall” on üks igati lustakas raamat, mis räägib hobustest, ratsutamisest, hobuste eest hoolitsemisest ning erinevatest talliaskeldustest.
Peategelane Iiris on väike tüdruk, kes armastab hobuseid ja kelle ammune unistus oli ratsutama minna. Tikumäe tallis avanebki tal võimalus ühineda poniratsutajate ringiga.
Isa ja ema saatsid Iirise esimesse ponitundi. Miina tutvustas Iirisele teisi õpilasi. Need olid kaksikud Ulla ja Alli ning nende vanem vend Pauli, lisaks veel Riina ja Riku, keda Iiris oli eelmisel korral poni Uljasega näinud. Riina rääkis vahetpidamata ega püsinud hetkegi paigal. Ta hüples, tegi hundirattaid ja ronis nagu orav.
“Riinat kutsutakse muuseas ka Lobasuu-Riinaks,” itsitas Riku.
Kõik lapsed, kes trennis olid, tundusid toredad, kuid Iiris arvas, et temast, Rikust ja Riinast saavad veel head sõbrad.
Raamatu on kirjutanud Soome lastekirjanik ja luuletaja Reetta Niemelä ning illustratsioonid on teinud Salla Savolainen.
Salla Savolaineni joonistused on nii lahedad ja ägedad. Alguses mulle tegelikult ei meeldinud tema stiil aga mida rohkem me seda raamatut lugesime ja pilte vaatasime, seda rohkem hakkasid need minuga kõnelema ja mind kõnetama. Joonistused on detailiderohked, lustlikud ja tegelikult väga lahedad – kõikidest raamatutegelastest õhkub iseloomu, rõõmu ja heasüdamlikkust ning tänu Salla Savolaineni illustratsioonidele on nad justkui ellu ärganud ning hästi omaks ning armsaks saanud.
Lisaks tõeliselt toredale ja südamlikule loole on raamatusse pikitud ka palju huvitavat ja kasulikku infot hobuste ning nende eest hoolitsemise kohta. Raamatust saab ka vajaliku sõnavara hobuse kehaehituse ning ratsavarustuse kohta. Kuna mina ise ei ole hobuste hingeeluga väga kursis, siis oli ka minusugusele täiskasvanule parajas koguses huvitavat ja kasulikku infot.
Kas teadsid?
Poni ei näe otse ette ja seepärast peab seisma tema kõrval, et ta sind näeks.
Kui tahad, et poni sinuga puiklemata kaasa tuleks, ära vaata tagasi. Hobuste keeles tähendab see: “Ära tule!”
Raamatus on kaksteist lühikest lugu (lehekülg-paar-kolm koos rohkete illustratsioonidega). Minu lemmiklood on Tikumäele, Rannalaagris, Ponisõnnik, Ponid kuuvalgel ja Uljase kevadrõõm. Me ise oleme tavaliselt alustanud ikka raamatu algusest ning siis ühes jutis kõik läbi lugenud, või siis nii kaua kuni väikepreili jaksab. Vaatan jooksvalt ka seda, kas loen ainult lugu või sinna juurde ka hobuste kohta käivat täiendavat infot.
Raamat on heasüdamlik ning õpetab lapsi loomade eest hoolistema ning nendest lugu pidama.
Miina talutas hoovi Uljase. “Pidage alati meeles, et Uljast tuleb kõigepealt tervitada ja alles siis patsutada,” andis Miina nõu. “Inimesedki ju ütlevad kohtudes tere. On tähtis, et inimesed ja hobused oleksid vastastikku viisakad.”
“Oi kui pehme,” õhkas Iiris, kui Uljas oma sametise ninaga õrnalt ta kätt riivas.
Soovitan seda raamatut nii väikestele ratsutajatele, hobusesõpradele kui ka lihtsalt looma- ja raamatusõpradele.
Raamat sobib hästi eelkooliealistele lastele vanuses 3-6 aastat.
- Raamat: Tikumäe tall
- Autor: Reeta Niemelä
- Illustreerinud: Salla Savolainen
- Ilmumisaasta: 2012
- Kirjastus: AVITA
Mõnusat lugemist ja toredat hobustemaailma avastamist!